Nõmme Kalju president: nüüd on esimene samm tehtud

Kristjan Jaak Kangur
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõmme Kalju jalgpallimeeskonna liikmed tänamas Saaremaale tiitlivõitu tunnistama tulnud poolehoidjaid.
Nõmme Kalju jalgpallimeeskonna liikmed tänamas Saaremaale tiitlivõitu tunnistama tulnud poolehoidjaid. Foto: Sander Ilvest/Saarte Hääl

Närvide mäng. Eksitud penalti. Püsiv väravateta viigiseis ja vaid minutid kohtumise lõpuni, kuklas vasardamas teadmine, et ilma väravat löömata lükkub klubi ajaloo esimese meistritiitli kindlustamine ülejärgmisesse nädalasse.

Nõmme Kalju lahendas Kuressaare vastu eelmainitud olukorra meistri kombel, kasutades ära üheainsa avanenud võimaluse. Vahetusest mängu sekkunud Kristen Viikmäe esimene pallipuude oli kohe kuldne – vasakult äärelt tulnud tsenderduse saatis ründaja mõnelt meetrilt seni suurepäraselt tegutsenud Riido Reimani selja taha. Kümmekond minutit hiljem võisid Kalju mängijad käed taeva poole lüüa – ajalooline tiitlivõit oli tõeks saanud.

«Pall põrkas õnnelikult ette, aga samas tuleb õige koha peal olla, muidu ju pole kedagi, kes ära lööks,» kirjeldas tiitlivärava sündi Viikmäe, kes tuli viimati Floraga Eesti meistriks üheksa aastat tagasi. Karjääri jooksul mitmes välis­klubis mänginud kogemustega Viikmäe tunnistas, et närviline lõppvaatus ei tulnud talle üllatusena. «Olen seda pika karjääri jooksul korduvalt näinud, et tähtsates mängudes, kus on vaja lihtsalt minna ja vormistada, tekivad raskused. Need on kohtumised, kus kõik peavad endast maksimumi andma, ka vahetusmehed,» sõnas Viikmäe.

1923. aastal asutatud ja 1997. aastal taasloodud Nõmme Kalju alustas teed meistritiitli suunas viis aastat tagasi nimelt Kuressaares, kui üleminekumängudega meistriliigasse tõusti. Klubi president Kuno Tehva lubas toona, et viie aasta pärast ollakse Eesti meistrid. «Ega ma ei aimanud, mis tunne on meistriks tulla. Hea, et saime nüüd tiitli ära kindlustada, aga karika kättesaamine 3. novembril koduplatsil on ilmselt veel ägedam,» ennustas õnnest särav Tehva nüüd.

«Ütleksin, et nüüd on esimene samm tehtud,» lisas Tehva. «Tipus püsimine pole samas sugugi kergem kui sinna jõudmine. Järgmisteks eesmärkideks on viia meie noortetöö samuti tippu ja teha klubi tasandil sama, mida Eesti koondis on juba teinud – saavutada midagi ka välistasandil,» sõnastas ta edasised sihid.

«Arvata oli, et selline mäng tuleb. Lootsime, et saame oma enne lõppu kätte, ja seda ka suutsime. Lõpuks tuli see tiitel, ammu oleks tahtnud!» naeris Kalju kapten Alo Bärengrub, kellele on tegu karjääri esimese tiitlivõiduga. «Aga see oli ka auga välja teenitud. Ega päris kindla võitja tunnet polnud kordagi, püüdsime võtta mäng-mängult. Võidukohustus vaevas ikka päris tugevalt,» tunnistas Bärengrub.

«Kõik tiitlid on magusad,» sõnas juhendajana kolmandat korda Eesti meistriks tulnud Prins. «Ükski pole kergelt tulnud, aga Kaljuga võidetu on võib-olla seepärast eriline, et tegu oli mulle uudse väljakutsega. Oleme sammhaaval esitusi parandanud, mullune hõbemedal oli juba varasemaga võrreldes edasiminek ja tänavu suutsime nii-öelda vigade paranduse teha. Seejuures kasutaksin tegelikult võimalikult vähe sõna «mina», sest kõik on sündinud koos juhtkonnaga. Nende läbirääkimisoskused tõid siia head välismaalased ja ega ka Eesti koondislasi polnud alati lihtne Kaljusse meelitada. Lõpptulemuseks on koos tehtud pesamuna, kes kasvas meistriks,» muheles Prins.

Kalju eilsel kangelasel Viikmäel oli aga varuks veel üks uudis. «Kahe aasta eest oli hea otsus Kaljusse tulla, ehkki ausalt öeldes kaalusin juba enne seda loobumist – olin pikalt vigastatud. Aga ma ei kahetse, need kaks aastat Kaljus on olnud superaeg,» sõnas Viikmäe ja avaldas seejärel, et paneb tänavuse hooajaga karjäärile punkti.

«Mitte keegi ei teadnud seda, räägin praegu esimest korda, aga ise otsustasin juba mõned kuud tagasi, et aitab. Nii on muidugi ilus lõpetada – võib-olla ma ei tohikski tänavu enam rohkem mängida,» naeris ründaja. «Kuid olen olnud 16 aastat profijalgpallur – see on ju pea pool elust. Elurütm on kogu aeg sama olnud ja eks ka pere nõuab oma. Elus tulevad uued asjad ja tahtmine on proovida uusi väljakutseid,» sõnas Viikmäe, kes ei soovinud tulevikuplaane pikemalt arutada, kuid sihib Postimehe andmetel rannajalgpalli poole.

Õhtuse hilisema mänguga selgus, et Kalju võinuks meistritiitlit tähistada ka võitmata – Flora kaotas 0:1 Narva Transile ja see tulemus tähendanuks igal juhul Kaljule tiitlivõitu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles