Baruto: peamine, et luud terved

, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Baruto tulnuks hea meelega koju vaimu puhkama, paraku ta ise ei saanud, tema asemel tuli abikaasa Jelena.
Baruto tulnuks hea meelega koju vaimu puhkama, paraku ta ise ei saanud, tema asemel tuli abikaasa Jelena. Foto: Sille Annuk

Aasta esimesel sumo suurturniiril täitis Eesti vägilane Kaido Höövelson ehk Baruto ammuse unistuse, lõpetades 14 võidu ja esikohaga. Aasta viimasele suurturniirile läheb ta aga vastu seisus, kus peab esimest korda ozeki-karjääri jooksul oma tiitlit kaitsma, selleks tuleb tal 15 matšist võita vähemalt kaheksa.

«Loomulikult tahan võistelda. Praegu mul veel küll sellepärast mingit ärevust pole, et pean tiitlit kaitsma, võtan seda nagu igat teist turniiri,» lausub novembri alguses 28-aastaseks saav Baruto mõtlikult. «Eks staažiga käib mingil määral see kogemus kaasas, et ei pabista. Selle nimel me töötamegi, et alati positiivne skoor ehk kaheksa võitu saada. Ei tundu väga erilise eesmärgina, aga kui hakkad seda püüdma, on hoopis teine teema.»

Septembriturniiril pidas Baruto ainult kolm matši, saades vaid ühe võidu, siis aga otsustas ta jõuproovi pooleli jätta – ta vigastas enne turniiri treeningul parema jala suurt varvast. «Mul oli suurel varbal luumurd ja lihaserebend,» selgitab Baruto. «Praegu võtan ühe päeva korraga ja vaikselt paranen. Eks luumurrust taastumine võtab väheke kauem aega, olen seda nüüd juba üle kuu aja ravinud, aga ikka on natuke hõre tunne.»

Pärast turniiri poolelijätmist pandi Baruto parem jalg lahasesse, mis jäi peale kaheks nädalaks. «Käisin pidevalt arsti juures näitamas ja sain ravi,» räägib Baruto. «Selliseid asju ikka juhtub, aga ma elan oma vaikset elu edasi. Nüüd on vist luu kinni kasvanud, varvas on igatahes otsas, ära pole kukkunud, seega pole hullu, ma arvan.»

Kevadistel turniiridel erinevate terviseprobleemidega kimpus olnud 199 cm pikk ja 188 kg kaaluv Baruto kinnitab, et praegu tal lisaks varbale muid probleeme pole. «Tervis on korras, kurgumandlitega pole ka ammu muret olnud, aga vaatame, talv on ju veel ees,» mõtiskleb ta. «Need mandlid kardavad mind kogu aeg, näitavad mingi hetk oma iseloomu. Aga see on nii väike asi, peamine, et luud-kondid terved ja pea selge.»

Enne tänavust jättis Baruto viimati turniiri pooleli 2007. aastal. Kas katkestamine mõjub kuidagi ka vaimule? «Võib-olla mul oligi väikest puhkust tarvis? Igatahes olen jõudu ja tahtmist täis,» avaldab Baruto, ja lisab, et mingeid loobumismõtteid tal peas pole. «Miks ma peaksin tahtma lõpetada? Teha on alati, igal pool ja palju. Kas oled ise tegija mees, hakkad asju tegema või ei hakka, selles on küsimus. Ise pead tegema ja olema, ega keegi ei hakka sinu eest midagi tegema.»

Praegu on Baruto oma Jaapani-kodus üksinda, abikaasa Jelena sõitis Eestisse sumomehe emale külla. «Mul ei ole praegu kõige kiirem aeg ja loomulikult oleksin ise ka tahtnud tulla, aga vähemalt sai ükski meist seda teha,» sõnab Baruto pisut nukralt. «Juba see mõjub mulle positiivselt, et abikaasa Eestisse sai.»

Raviperioodil pole Baruto veel maadelda saanud, küll aga on ta terve see aeg üldfüüsilist trenni teinud. Millal ta uuesti maadlema pääseb, pole veel päris selge. Eestlase klubil on ees kaks järjestikust laagrit, homme algab lühike, kolmepäevane, ning esmaspäeval nädalane laager. «Võib-olla sellest teisest võtan juba osa, aga ma pole veel kindel,» märgib Baruto. «Lihasrebendist on jäänud selline totakas muhk, nagu neist ikka jääb. Nüüd on see natuke väiksemaks läinud, aga selline kõva tükk on veel sees.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles