Eile Lilleküla staadionil vastamisi läinud Eesti ja Ungari jalgpallikoondis kohtusid viimati ligi kaheksa aastat tagasi. Samas on olnud aegu, kui eestlaste rahvusesindus ja ungarlased on olnud palju tihedamalt seotud. Nimelt on Eesti koondise kolm esimest juhendajat olnud pärit Ungarist.
Pärast iseseisvaks riigiks saamist pidasid eestlased esimesed kohtumised ilma peatreenerita ning esimeseks juhendajaks sai 1924. aastal kahes matšis peatreeneri ametit pidanud Ferenc Konya. 1925. aastal juhendas kahes kohtumises eestlasi Ferenc Nagy ja 1927. aastal sai peatreeneriks Antal Mally (Mally juhendas koondist ka 1935. aastal). Vahepeal peeti osa matše taas ka ilma peatreenerita. Kuidas juhtus nii, et Eesti koondist treenis alguses mitu Ungarist pärit meest?
«Konkreetset põhjust ei olnud, kuid laias laastus võib öelda, et Ungari oli toona väga esinduslik jalgpallimaa. Eestil olid siis head sidemed Kesk-Euroopaga ning sealsed profiklubid käisid siin mängimas. Sel ajal teeniti raha piletitulu pealt ning lisaks Skandinaaviale tuuritati ka Baltikumis. Niimoodi teeniti raha ja sõlmiti sidemeid. Ungarlastel olid vajalikud teadmised jalgpallist, klubide kaudu tekkisid kontaktid ja sealt tulid koondisele treenerid,» põhjendas jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede.
Lisaks eelnimetatud põhjustele andis koostööle positiivse tõuke ka võimalus suhelda saksa keeles. Teatavasti oli saksa keel tollal ajaloolistel põhjustel Eestis tunduvalt levinum. «Austria ja Ungari olid varemalt olnud ju ühine riik ja seetõttu olid ka ungarlased olnud saksa keele mõjusfääris,» märkis Schwede. «Ferenc Konya ajal koondisesse kuulunud Ralf Liivar rääkis, et Konya oli omal ajal olnud Vene sõjavang ja seetõttu suheldi lisaks saksa keelele ka vene keeles.»
Samas ei tehtud toona kõike ungarlaste taktikepi järgi ja koondiski moodustati teistel alustel kui tänapäeval. Siis valis tiimi pääsevad mehed jalgpalliliidu kapten ehk jalgpalliliidu esimees. Seega tuli treeneril mängida nende meestega, kes olid talle antud.