Ta treenib lapsi, kuid ei julge anda kellelegi soovitust saada profisportlaseks. Ta peab korvpallikooli, kuid loodab kogu südamest, et tema jälgedes käivad pojad ei jätka tema tööd, sest riigi toetuseta ei tasu see ära. Ta talub karmi kriitikat, kuid hoidub ise teiste tegemiste kohta arvamust avaldamast.
Ma pole unistaja tüüp ja see on ka põhjus, miks ma ei mängi kusagil oraaklit ega ennusta, kuidas üks või teine võib mängida. Püsin kahe jalaga maas ja võtan päev korraga – ma pole kunagi mõelnud, et tahan tulla olümpiavõitjaks või Nõukogude Liidu meistriks. Nii räägib Eesti ainus korvpallurist olümpiavõitja Tiit Sokk (47).
Aastate jooksul oled saanud palju kriitikat. Kuidas sa sellesse suhtud?
Olin kõigest 16-aastane, kui Gunnar Press kirjutas suure loo, miks ma kuulun Nõukogude Liidu koondisse, kas isa käsi on mängus ja miks pole seal keegi teine? Ma olin siis veel täiesti süütu poisike, aga juba sain.
Olümpiavõidule järgneval hooajal kirjutas Andrus Nilk, et kas minu aeg on läbi ja peaksin ehk lõpetama, aga tegelikult olid ju parimad aastad ees.
Kui peaks seda kriitikatulva ja panemist pidevalt kuulama… igaühel on oma nägemus, aga kas ma isa olen kunagi kusagil kedagi kritiseerinud? Selleks peab ikka sitaks palju aega olema, et suudaks teise ellu nii palju piiluda.
Sinu staatuses tuleb kõrgendatud tähelepanuga arvestada.
Anatoli Krikun ütles mulle sõnasõnalt nii: kas sa arvad, et sulle kunagi andestatakse, et tulid olümpiavõitjaks? Sealt see jama on pihta hakanud ja kestab edasi, vahepeal oled kullas ja siis jälle sügavas mullas. Parata pole midagi.
Üks kriitikarohke periood oli üheksakümnendatel, kui mängisid Kreeka tippklubis Ateena Panathinaikoses ja selgus, et kasutad seal Kreeka nime Tout Giannopoulos. Kas tunned, et sulle tehti toona liiga?
Sa tood selle Kreeka teema, aga tegelikult on neid momente palju, kus olen arvanud, et mulle tehti liiga.
Loe täispikka intervjuud Tiit Sokuga tänasest Postimees+.