Port: Armstrong oli väga osav varjaja

Kristjan Jaak Kangur
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lance Armstrongilt võeti ametlikult kõik seitse Tour de France’i esikohta.
Lance Armstrongilt võeti ametlikult kõik seitse Tour de France’i esikohta. Foto: Reuters / Scanpix

Rahvusvahelise Jalgrattaliidu (UCI) otsus võtta Lance Armstrongilt seitse Tour de France’i tiitlit rõhutab ilmekalt uut suunda dopinguküttide võitluses.

«Lance Armstrong väärib unustamist. Tal pole rattaspordis kohta.»

Need karmid sõnad lausus Rahvusvahelise Jalgrattaliidu (UCI) president Pat McQuaid eile, kui alaliit võttis Armstrongilt ootuspäraselt seitse ­Tour de France’i võitu. Eesti dopinguagentuuri juhatuse liikme Kristjan Pordi sõnul ilmestab UCI otsus mõista Armstrong süüdi ainsagi positiivse dopinguproovita, ainult uurimise käigus kogutud tõendite põhjal, dopinguvastases võitluses aina süvenevat tendentsi.

«Võrdleksin olukorda tavalise kuriteoga – väga harva jääb ju kurjategija sündmuspaigal vahele,» lausus Port, kes ei hinda Armstrongi juhtumit võrreldes näiteks Festina klubi dopingu­skandaaliga 1998. aasta Tour de France’il kuigi pöördeliseks. Toonane süstemaatilise dopingutarvitamise paljastamine hirmutas enamikku seniseid patustajaid niivõrd, et sestpeale on dopingujuhtumid jäänud valdavalt individuaalseks – suureks erandiks ongi just Armstrongi juhtum.

Nihkunud fookus

«Tol ajal toimus dopinguvastases võitluses kvalitatiivne hüpe,» sõnas Port. «Fookus on sestpeale nihkunud positiivse proovi saamiselt kaudsete tõendite hankimisele. Näiteks rahvusvahelise kergejõustikuliidu (IAAF) kümneliikmelises dopinguvastases nõukogus tegeleb koguni kolm inimest puhtalt luureandmetega. Proovi juures eksisteerib alati teatav veavõimalus ja testimine on seetõttu kallutatud. Samuti on ajaline aken liiga lühike – tänapäeval on saavutusvõimet tõstva aine manustamine mikrodoosidega niivõrd hästi ajastatav, et sportlane «põleb» vaid paar tundi, mis kulub tulemuse saavutamiseks,» kirjeldas Port.

Seega on kunagine põhimõte «testime ja seejärel haldame proovi» taandunud Pordi sõnul vaid üheks dopingukontrollide töö osaks. Teise olulise aspektina näeb ta Armstrongi süüdimõistva otsuse taga ameeriklase juhitud dopinguoperatsiooni mastaapsust ja nahaalsust. «Eks Armstrong on käitunud ka sea moodi – ta on mõjutanud paljusid teisi inimesi, maksnud testimise edendamise sildi all laboritele, et tema positiivsed proovid maha vaikitaks. Armstrong oli väga osav varjaja, ehkki ei maksa unustada, et tema tippajal olid ka testimisvõtted algjärgus,» lisas Port.

UCI süüdimõistvast otsusest hoolimata ripub endiselt õhus veel mitu teravat küsimust. Üheks peamiseks valupunktiks on Armstrongi poolt 2002. aastal UCI-le tehtud 100 000 dollari suurune annetus – kahtlustuste järgi mätsis tipprattur sellega kinni oma positiivse dopinguproovi.

«Mitte midagi niisugust pole iial juhtunud,» vastas McQuaid kategooriliselt, kui temalt küsiti, kas UCI pigistas raha tõttu Armstrongi pattude koha pealt silma kinni. «Kasutasime seda raha dopinguvastaseks võitluseks. Seda tehti avatult ja läbipaistvalt ning raha kulus õigeks otstarbeks.» Ajakirjanike korduva pinnimise peale, kas Armstrongi annetuste taga pole tõepoolest midagi kahtlast, lausus McQuaid lõpuks: «Me pole nii rikkad nagu FIFA (Rahvusvaheline Jalgpalliliit – toim).» McQuadi kinnitusel ei kavatse UCI tegevratturitelt annetuste vastu võtmist piirata, samuti ei plaanita liidu organisatoorset poolt ala edendamisest lahku viia.

Tiitlid omanikuta

«Olgem ausad, mida muud nad saaksidki öelda,» nentis Port. «Praegu on tegemist rokaste meestega, kes teevad kokatööd, sest varasemate aastate taak on neil paratamatult kaelas. Ka UCI vajas Armstrongi näol müüti, sest ta on ju meeletult palju inimesi rattaspordi juurde toonud ja aidanud seda Ameerikas populariseerida,» rõhutas Port.

Armstrongilt võetud seitse Tour de France’i tiitlit ei leia siiski veel automaatselt uut omanikku – reedel kohtub UCI nõukogu uuesti ja otsustab, mida nende esikohtadega peale hakata, samuti hinnatakse võimalusi Armstrongile makstud auhinnaraha tagasi nõuda.

Kuid kunagistele esikolmikutele pilku heites pole raske mõista, miks kohtade ümberjagamine suuri küsitavusi tekitab – seitsmest 2. koha mehest võib vaid Joseba Beloki karjääri lugeda dopinguvabaks. Nii Jan Ullrich, Alex Zülle kui ka Ivan Basso on keelatud ainete tarvitamise eest karistust kandnud, Andreas Klödenit on kahtlustatud aga keelatud vereülekande tegemises. Seega pole sugugi välistatud võimalus, et aastatel 1999–2005 toimunud tuuride võitjate lahtrid jäävadki statistikaraamatutes tühjaks.

Tour de France’i esikoha pretendendid

•    1999 – Alex Zülle. Jäi aasta varem vahele veredopingu EPO tarvitamisega.

•    2000, 2001, 2003 – Jan Ullrich. Mõisteti 2012. aastal süüdi veredopingu ostmises ja jäi ilma viimase kuue aasta tulemustest.

•    2002 – Joseba Beloki. ­Eemaldati 2006. aastal «Operatsioon Puerto» raames Tour de France’ilt, kuid tunnistati seejärel puhtaks.

•    2003 – Andreas Klöden. Sõltumatu komisjoni süüdistas sakslast 2006. aastal keelatud vereülekande tegemises. Pääses võistluskeelust.

•    2004 – Ivan Basso. Kandis aastatel 2007–2008 veredopingu tarvitamise eest kaheaastast võistluskeeldu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles