«Terve viimane nädal oli une mõttes väga kriitiline. Kui tuli otsus, et mind nimetatakse peatreeneriks, keerlesid peas igasugused mõtted, sinna otsa tuli kohe tähtis mäng Leedus… pea on täis mõtteid ja pulki. Tunnen korralikku pinget ja survet – nii mõnegi jaoks oli ju minu peatreeneriks nimetamine üllatus. Kõik see kokku on viinud unetute öödeni,» rääkis Alar Varrak, kes on Kalev/Cramo korvpallimeeskonna peatreenerina töötanud nädalapäevad.
Varraku sõnul ei pannud meeskonna juhtkond talle ja abitreener Martin Müürsepale suurt võidukohustust, esialgu oli tähtsam muuta mängupilt atraktiivsemaks ja alles siis vaadata skoore.
Alar Varrak, oled aastaid tegutsenud peatreenerite lähima abilisena. Ise meeskonda juhendada said vaid kolm hooaega tagasi, kui tõusid Nenad Vucinici vallandamise järel pooleks hooajaks Kalevi peatreeneriks. Kas tunnetad oma praeguses ametis, et napib mängu juhendamise praktikat?
Kogemusi on mul tõesti vähe, kuid ma ei tunneta, et vähene praktika segaks. Olen töötanud kõigi praeguste ja lähimineviku Eesti tipptreenerite kõrval ja saanud neilt õppida, lisaks olen läbinud väga hea FIBA koolituse ja viibinud nädala Prantsusmaa tippklubi ASVELi juures. Tegelikult pidin lähiajal minema ka Siena Montepaschi juurde – Kristjan Kangur leppis seal asjad kokku –, aga nüüd ei avane selleks võimalust.
See kõik on väga kasulik, kuid lõpuks kujundab iga treener ise oma käekirja ja treenerifilosoofia.
Peatreeneri kohta oled ikkagi veel väga noor mees, kõigest 30-aastane. Kas sa tunnetad, et vaatamata sellele mängijad usaldavad sind selles rollis?
Praegu küll. Mängijate asi ongi ju treenerit kuulata, ja kui jutt, mida sa räägid, on nende arvates õige, siis nad hakkavadki usaldama, vanus ei tohiks seejuures rolli mängida. Kindlasti on mul palju kasu ka eelmisest peatreeneri perioodist, selle võrra on mul praegu kergem.
Iga muutus on uus ja huvitav, mingeid asju hakatakse ju tegema teistmoodi. Usun, et mängijad olid selleks valmis, seda, et asjad pole hästi, ei tunnetanud ainult treenerid, vaid ka mängijad ise.
Seega on neil lihtsam muutustega harjuda.
Tegelikult ei muuda me ju kogu mängu. Keegi ei saa ju öelda, et kõik Aivar Kuusmaa kasutatud asjad olid halvad. Kui vaadata, mis seisus oli klubi kaks ja pool aastat tagasi, kui ta peatreenerina alustas…
Aivar on teinud väga kõva tööd – mullu olime ju Ühisliigas paljudele vastastele ohtlikud, Balti liigas mängisime kõva seeria Riia VEFiga ja olime nelja esimese finaalturniirile päris lähedal, kaks aastat järjest tulime Eesti meistriks. Need kõik pole kehvad saavutused.
Tänavu aga millegipärast asjad ei sujunud ning kui otsustati peatreenerit vahetada, oli selge, et ka mänguliselt tuleb midagi muuta, vastasel korral polnuks sellel käigul mõtet. Püüame ajada mängu kiiremaks ja vabamaks, kuid samas on igal vabadusel ka omad reeglid. Viimane mäng oli selles mõttes juba päris hea, kuid samas anname endale aru, et Baltai pole just väga tugev vastane. Trennis näen, et asjad lähevad siiski iga päevaga paremaks.
Pühapäeval ootab Kalevit ees Ühisliiga mäng Mariupoli Azovmašiga. Sinu jaoks tähendab sellises liigas meeskonna juhendamine täiesti uut taset.
Liiga poolest pole midagi teistmoodi, mänguks valmistumine on alati ühesugune. Seekordse kohtumise muudab erilisemaks see, et lisaks vastaste mängu analüüsimisele ja tundmaõppimisele peame tegelema ka oma mänguga seotud uute asjade juurutamisega. Pealegi vahetus ka seal hiljuti peatreener ning mäng võib tuua üllatusi.
Kuigi paljud mõtlevad, et meil on Ukrainas võiduvõimalus, pole tegemist nõrga meeskonnaga.
Seda enam oleks võit Ühisliigas praegu väga suur boonus. Emotsionaalselt tähendaks see palju rohkem kui suvalise Leedu klubi alistamine.
Loomulikult. Kui meeskond pidevalt kaotab, mõjub see vaimule halvasti. Mängijad ja treenerid ei pea olema tülis, kuid kaotused tekitavad paratamatult pingeid, võitudega saab meeskonna sisekliimat omakorda parandada.