Vanameister on tagasi kodumaal

Mariel Gregor
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eivo Žuravljov peab pärast aastaid Küprosel elamist taas harjuma lumise Eestiga.
Eivo Žuravljov peab pärast aastaid Küprosel elamist taas harjuma lumise Eestiga. Foto: Liis Treimann

Sel sügisel sai aastaid Küprosel pallinud võrkpallurist Eivo Žuravljovist mõneks kuuks ka Meistrite liigasse kuuluva Belgia klubi ASSE-Lenniki Euphony mängija, ent palka kätte saamata tuli 36-aastane vanameister tagasi kodumaale. Nüüd on aastaid Eesti koondisesse kuulunud diagonaalründaja Tartu Bigbanki ridades.

Eivo Žuravljov, läksid kogenud mängijana Belgiasse, kus esimest korda kuulusid Meistrite liigas pallivasse meeskonda. Kuidas sinna jõudsid?

Meistrite liigasse pääsemine polnud minu jaoks just unistus, kuid Belgiasse mineku puhul määrav. Sellises vanuses (Žuravljov on 36-aastane – toim) sellisel tasemel mängida – niisugust võimalust ei tule iga päev. Mängud läksid alguses hästi, hiljem tekkisid aga probleemid nii mängu kui rahaga. Läksin sinna alguses vaid selleks, et meeskond saaks treeningul kuus kuue vastu mängida, kuid kahe nädalaga olin põhikoosseisu mees ja jäingi pidama. Raha pärast ma sinna ei läinud, ikka mängu pärast, Küprosel sain näiteks rohkem palka.

Mänguliselt olid tasemel, rünnakuprotsent oli suurepärane ja kuulusid meeskonna parimate sekka. Millest probleemid tekkisid?

Meistrite liiga tase pole nii kõva, kui alguses eeldasin, kuigi tehniliselt on mängijad tasemel. Kui minusugune vanamees mängib ja rünnakuprotsent on 64, siis ei saa see midagi ülemäära rasket ju olla. Esimeste mängudega sain aru, et võin seal mängida küll, peab vaid piisavalt mõistust ja kavalust olema. Alguses sujus väljakul kõik, ent mingi hetk ei toiminud koostöö sidemängijaga ja ma ei saanud enam piisavalt tõsteid. Rääkisin probleemist nii treeneri kui sidemängijaga, ent tulemust see ei toonud. Treener kinnitas, et tema pole mänguplaanis uusi korraldusi andnud, ja lõpuks ma ei saanudki aru, miks see probleem tekkis. Kui palga maksmisega samuti viivitama hakati, jooksid kõik asjad kokku ja ma ei jaksanud enam sellega tegeleda.

Suve lõpus osalesid samuti Tartu meeskonna treeningutel, kuni tekkis võimalus Belgiasse minna. Kas samal ajal olid avatud ka pakkumistele mujalt?

Mänedžeri pole mul kunagi olnud ja Küprosele tagasi ei tahtnud minna. Tartu vajas diagonaalründajat ja ma helistasin ise neile. Nemad olid kohe huvitatud ja asjad hakkasid liikuma. Siis tuli ootamatult pakkumine Belgiast.

Kas palgaprobleemid tekkisid kohe alguses?

Mingi osa ma sealt kätte sain, aga mitte palju. Kuna Belgias on maksud väga kõrged, üritas klubi sellest 48 protsendist kõrvale hiilida ning osa minu palgast maksti kolmandate isikute kaudu. Probleemide tekkides öeldi kõikvõimalikke vabandusi ja kui viimane kord küsisin, vastati, et praegu on halb aeg raha küsida. Siis otsustasin sealt ära tulla, olin ka vaimselt väsinud. Rahajamad olid minu jaoks uus kogemus, Küprosel mul selliseid muresid polnud.

Kas pikkade võõrsil oldud aastate jooksul ei tekkinud mõtet sinna jääda?

Ma pole kunagi mõelnud, et lähen Eestist jäädavalt ära. Küll aga pakuti mulle Küprosel sealset passi. See ei tähendanud kodakondsust, ent oleks võimaldanud mängida nii-öelda kohaliku mängijana ja oleksin saanud Küprost esindada väikeriikide olümpial ja muudel sellistel võistlustel. Kuigi kaalusin seda, otsustasin siiski loobuda.

Kui professionaalsed on Eesti klubid võrreldes mujal kogetuga, kas asjaajamises on suuri erinevusi?

Kindlasti on Eestis lihtsam meeskonnas asju selgeks rääkida. Küprosel oli vahel tunne, et nad lihtsalt ei taha inglise keelest aru saada, ja see tõi kaasa ka probleeme väljakul. Küprosel oli esimestel aastatel kõik tipptasemel, sest välismängijate limiit oli seitse ja see tegi liiga tugevaks. Tartus on asjaajamine ja kõik muu väga hästi organiseeritud, mingeid probleeme pole.

Kuidas Tartu meeskonnas kohanenud oled, millised eesmärgid oled seadnud?

Praegu on Eestis väga põnev, tean vaid paari-kolme mängijat, keda varasemast ajast mäletan, ülejäänud on kõik uued näod. Minu isiklik ja ka meeskondlik eesmärk on finaali jõuda nii karikas kui Eesti-Läti ühisliigas. Meeskonnas on palju noori mängumehi ja rabistamist on seetõttu palju, aga füüsiliselt on meil võimekas meeskond, lüüa ja hüpata jaksavad kõik. Olukordade hindamisel jäädakse vaid kogemuste puudumise tõttu vahel hätta. Oma esimese etteastega ma rahule ei jää, tegin palju rumalaid vigu, näiteks astusin servi ajal joonele. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles