Taaselustatud koondis motiveerib noori

, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe fotoarhiivis pärineb viimane pilt Eesti naiste koondisest 2008. aastast, kui Tallinnas alistati EM-valikmängus Norra.
Postimehe fotoarhiivis pärineb viimane pilt Eesti naiste koondisest 2008. aastast, kui Tallinnas alistati EM-valikmängus Norra. Foto: Artur Sadovski

Pärast kolmeaastast pausi kogunes tänavu suvel taas Eesti naiste võrkpallikoondis ning kevadel võetakse nädalavahetusel Viljandi Metalli naiskonna kolmandat aastat järjest Eesti karikavõiduni tüürinud Peeter Vahtra juhendamisel osa MM-valiksarjast.

«Millegipärast arvan, et oleme paremuse suunas liikumas,» iseloomustas ka enne pikka pausi koondnaiskonna peatreenerina töötanud Vahtra Eesti naiste võrkpalli üldist taset. «Tegelikult pole üldse paha seis. Viljandi Metall saab tugevaid mänge Soome liigas, lisaks on hea meel, et juba teist aastat järjest on Balti liiga, kus kolm Eesti võistkonda saavad mängida, see on ikkagi parem kui omavahel nokitseda.»

Olukorra ongi helgemaks teinud otsus taaselustada vahepeal varjusurmas olnud koondis. «Kui kolm aastat tegevust polnud, küsisid paljud, mis siis asja mõte on? Noortekoondised käivad väljas mängimas, noorte kasvatamisele kulutame Audenteseski palju raha, aga milleks me neid siis ette valmistame? Ei tahaks neid lasta ainult USAsse ameeriklasi rõõmustama,» arutles ka Audentese noortetreenerina töötav Vahtra. «Aga nüüd on koondis noortele uus motivatsioon. Tahaksin, et need noored mängijad, kes on Audenteses ja palju harjutavad, jätkaksid seda ka pärast kooli lõpetamist.»

Paus tekitas küsimusi

«Loodan, et koondise taaselustamine on justkui Eesti naiste võrkpallile uue elu sissepuhumine,» lisas Vahtra. «Aga peaasi on, et hoiame seda siis hinges ka, mitte niimoodi, et korra puhume elu sisse ja kohe teisest otsast tuleb see välja.»

Ka suvel koondise kapteni ametisse määratud Mari-Liis Graumann nentis, et vahepealne koondisevaba periood tekitas küsimusi. «Noortetreenerid on ka rääkinud, et neil on raske noori trennis motiveerida, kui koondist pole – noortekoondised on ja pärast pole enam midagi,» mõtiskles ta. «Naljakas, et miks siis noortekoondiste peale raha raisata? Aga nüüd on koondis üllatavalt paljudele motivatsiooniks, ka välismaal mängijatele. Kui suvel olime koos, tekkis hästi hea võistlusvaim, ma ei uskunudki seda nii väga, arvasin, et kõik on juba ammu ära unustanud, et meil on koondis.

Suvel pidas Eesti naiskond neli kontrollmängu Lätiga, väljudes kõikidest kohtumistest võitjana. Esialgsete plaanide kohaselt pidanuks koondis taas jõulude paiku kogunema, kuid kuna MM-valiksarjas soovis Euroopast osaleda arvatust vähem riike, pääses naiskond mängudeta 2. ringi, mis toimub nelja riigi osavõtul tuleva aasta mais.

Parimad koondises

«See on kahe otsaga asi – kui oleksime sealt võiduga edasi pääsenud, olnuks see väga hea, kuid me oleks võinud ka ukse taha jääda,» tõdes Vahtra, et praeguses seisus tuli avaringist edasipääs Eestile pigem kasuks. «Nüüd saame teiseks ringiks teha korraliku ettevalmistuse. Mai alguses alustame koos harjutamist ja mängud on mai lõpus.»

Vahtra avaldas lootust, et selleks ajaks õnnestub koondisesse kaasata kõik Eesti praegused paremad mängijad, küsimärk on vaid Eesti pikima naisvõrkpalluri, 205 sentimeetri pikkuse, tänavusest hooajast Itaalias tugevuselt teises liigas Pavia Riso Scotti naiskonnas mängiva Anna Kajalina osalemine. «Ta ei vastanud juba suvel minu kutsetele, seetõttu ei oska ma tema kohta midagi öelda,» lausus Vahtra.

Millised on Vahtra hinnangul naiskonna väljavaated? «Raske on, loomulikult, aga tähtis on osaleda kõikides MM- ja EM-tsüklites ning püstitada reaalseid eesmärke,» arvas ta. «Minul on esimene soov Baltikumis ja Põhjamaades võim kätte saada.»

Graumannil oli aga üsna selge nägemus, kuidas koondnaiskonda edu saadaks. «Mina arvan, et Eesti naiste koondise ainuke variant on see, kui rohkem mängijaid välismaal mängib,» avaldas ta. «Peaks suruma, et kes vähegi tahavad, läheksid kohe pärast keskkooli tugevamatesse liigadesse, kas või Soome. Eesti klubidest saab ka koondisesse, aga areneb ikkagi konkurentsiga, see on ilmselge. Sa võid siin olla kõige parem, aga siis sa enam ei arene.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles