Kui Postimees kirjutas mullu augustis kontaktspordialadega tegelevatest naistest, pälvis lugu üsna palju tähelepanu, peamiselt aga just negatiivses mõttes – miks peaks üks naine millegi sellisega tegelema? Mis nendel naistel viga on? Neid, kes kommentaarides poolehoidu näitasid, oli mitu korda vähem.
Mõni päev pärast selle loo ilmumist sain kirja Eesti sportliku vabavõitluse liiga Raju peakorraldajalt Ott Tõnissaarelt, kellel tuli mõte, et ajakirjanik võiks hakata n-ö müüdimurdjaks ja osaleda klubi 3D Treening mõne MMA alaosa baaskursusel.
«Esmane eesmärk ei ole murda müüti «mehed vs naised» võitlusspordis, vaid pigem «vägivald ja madalalaubalisus vs intelligentne õppeprotsess» koos meeldiva füüsilise väljakutsega,» selgitas Tõnissaar. «Samas, selle viimase jaoks ei ole vahet, kas tegemist on mehe või naisega – kursused on läbitavad mõlemale. Siinkohal tulebki mängu tegelikult Eesti MMA-maastiku erilisus, eesotsas klubiga 3D Treening, kus õppimisprotsessile on pandud suurt rõhku. 3D Treening on kindlasti hea koht, kuhu minna koos kõikide eelarvamuste ja hirmudega – algajate treeningud on väga metoodilised.»
Kaotada pole midagi
Võtsin väikese mõtlemisaja – umbes paaritunnise – ja siis otsustasin, et kaotada pole midagi, teeme ära. Ja alustasin treeninguid kolm kuud kestnud maasvõitluse baaskursusel.
Mis on maasvõitlus? «Maasvõitlus on väga huvitav mitmekesine võitlusdistants ning koosneb brasiilia ju-jitsust ning lukumaadlusest. Trennis õpitakse saavutama maadlusmatil paremaid positsioone ja vastast alistama liigeselukkude ja kägistustega,» seisab 3D Treeningu kodulehel.
Seadsin endale eesmärgiks püüda olla mingis mõttes müüdimurdja ja kummutada mõningaid eelarvamusi. Paljude inimeste arvates on MMA puhul tegemist mõttetu peksmisega, reegliteta puurikaklusega. Kogesin seda ka omal nahal, kui sõpradele-tuttavatele sellest eksperimendist rääkisin. Positiivseid reaktsioone – «Nii lahe! See on kindlasti ülimõnus trenn!» – kuulsin vaid mõne üksiku suust, pigem arvati, et tahan kakelda ja lähen sinna teisi peksma. Ja muidugi, et selline ala ei ole ühele naisterahvale sobilik.
Esimesse trenni minnes olin iseenesestmõistetavalt päris korralikult pabinas, aga mu hirm hajus üsna kiiresti ja ärevus asendus elevusega.
Vastab absoluutselt tõele, et üks asi on vaadata MMA võistlusi, teine asi aga treenida mõnda selle alaosa. Trennid on äärmiselt süsteemsed ja läbimõeldud, vägivallaga pole sel mitte midagi pistmist.
«Mulle tuli see eksperiment paraja üllatusena, aga ma teadsin, et see treening töötab ja on intelligentne trenn,» sõnas treener Ronald Stimmer. «Olin suhteliselt enesekindel, ma ei kartnud, mis sealt välja paistab. Olen trenne juba kolm aastat läbi viinud ja treenerina päris palju arenenud, tunnen asja.»
«Tean, et igal spordialal võib vigastusi tulla, à la keegi kukub sõrme tagurpidi, see oli ainuke asi, mida ma ei tahtnud, et juhtuks,» lisas ta.
Õnneks seda ka ei juhtunud, minu kolme, tegelikult isegi pisut enama kuu ainsad «vigastused» olid paar matipõletust ja lugematul hulgal saadud sinikad, aga ei midagi hullu. Kuigi vahepeal tundus, et inimesed suisa ootasid, et minuga midagi juhtuks. «Kas silm on juba siniseks löödud? Hambad on ikka suus?» olid peamised küsimused, millele ma vastama pidin.
Kuigi kirjutasin terve baaskursuse aja, et trenn on ohutu ja mingit peksmist või löömist seal ei toimu, arvati lõpuni, et käisin iganädalaselt kaklemas. Ja tuleb tõdeda, et selles osas mul müüdimurdja olla ei õnnestunud, see on ilmselt eelarvamus, mida ei ole võimalik kukutada muud moodi kui ise trenni tulla.
«Olen kõiges suhteliselt pessimist ja alati, kui läheb paremini, on mul hea meel. Tean, kui inimesel on eelarvamused, on neid hästi raske murda,» tõdes ka Stimmer. «Kindlasti keegi sai sealt inspiratsiooni, see on selge, aga kui suur see protsent on, seda ei oska öelda. Tean inimesi, kes pole kunagi võitluskunstiga tegelenud ega sellega eriti kokku puutunud, aga huviga blogi lugesid. Siiski arvan, et murrangulist muutust ei tule ja kui MMAst räägitakse, siis ikka veriseid asju.»
Kogu eksperimendi jooksul hämmastas mind enim see, kui minult uuriti, kas baaskursuse läbides oleksin võimeline inimest tapma. Kas tõesti niimoodi arvataksegi? Stimmer ei salanud, et kõrvaltvaataja jaoks on tegemist jõhkra alaga, kuid kõik pole nii mustvalge, kui paistab.
Vägivallast kaugel
«Vägivald võrdub enamikul juhtudel peksmisega ja poks on vägivalla üks väljendus, aga inimesed ei saa aru, et kui sa peksad endast nõrgemat, siis see on vägivald, aga kui on kaks inimest, kes proovivad üksteist üle mängida, siis see pole vägivald, see on vabatahtlik,» selgitas Stimmer. «MMA on kõige kaugem koht vägivallast. Sa ei saa puuris või poksiringis olla vägivaldne või agressiivne. Tegelikult on puur viimane koht, kus vägivald saaks tekkida, pigem tekib see jalgpalliväljakul, kui hakatakse kasutama selliseid asju, mis pole reeglitega lubatud.»
Ühe sõprade-tuttavate käest kuuldud eelarvamusena käisin enne eksperimendi alustamist välja ka selle, et kõik selle alaga tegelejad on tavaelus jõhkardid. Vähemalt enda jaoks suutsin selle küll kummutada. Meie baaskursus koosnes äärmiselt toredatest ja sõbralikest inimestest, keegi ei tulnud trenni sooviga teistele haiget teha.
Müüdimurdjana ilmselt ebaõnnestusin, aga matil sain enam-vähem hakkama. Ja ma loodan siiralt, et keegi sai minu eksperimendile kaasa elades innustust ise selle alaga tegelema hakata, ning loodetavasti ka selgema pildi, millega on täpselt tegemist. Üht võin küll öelda – pole vahet, kas oled naine või mees, see sobib kõikidele. Kuna minu jaoks kujunes see nii meeldivaks kogemuseks, otsustasin juba vabatahtlikult edasi jätkukursusele siirduda ja alaga jätkata.