Profirattur Rein Taaramäe tegi hooaja avastardi 148 km pikkusel ühepäevasõidul Grand Prix d'Ouverture la Marsellaise, kus koges küll head hoogu, ent ka hulgaliselt ebaõnne.
Taaramäe koges avastardil head minekut, aga kuhjaga ebaõnne
27. jaanuar 2013, 19:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõpuprotokollist leiab Taaramäe nime 44. realt, võidu võttis Justin Jules (La Pomme Marseille). Eestlane kaotas Julesile minuti ja kuue sekundiga.
«Täna sujus kõik esimesed 60 km päris hästi, kuid sellel ohtlikult kitsal ja kurvilisel laskumisel läks tagumine kumm puru. Ootasin ikka ilusad paar mintsi autot, sest laskumisel oli punt väga pikaks veninud ja autod olid väga kaugel…lõpuks sain abi ja hakkasin punti jälitama, kuid õnne polnud seekord üldse,» kirjeldas Taaramäe oma tegemisi Paf.com spordiblogis.
«Päev otsa oli kimatud päris kiire hooga, möödunud aastad sellist tempot küll pole olnud ja kui mul kumm läks, järgnes laskumisele lauge tõus, kus punt pani veel käiku juurde ja väikeseid pundikesi hakkas peagrupist maha jääma. Mulle ei olnud see üldse hea, sest võistluse kohtunik oli sunnitud tiimiautosid mitte mahajääjatest mööda laskma ja seega pidin temposõidu kombel pundi kätte saama,» jätkas eestlane.
«Rõõmu tegi see, et purakas oli väga hea. Lihtsalt vuhisesin mahajääjatest mööda ja keegi ei jõudnud tuulde hüpata. Korraga oli ees Gert, kellel oli ka vahetult pärast mind kumm läinud ja ta eskortis mind paar kilti ikka päris jubeda hooga. Aitäh abi eest, sõber!
Päeva raskeima Espigoulie tõusu all sain pundi kätte. Olin jumala võlas ja järgnev 5-6 kildane mägi pandi päris jubedalt. Jäin küll optimistiks, aga sain aru, et kurat 15 km sellist temposõitu ja sinna otsa veel korralik tõus täiega, see ei ole just kõige ökonoomsem variant. Ühepäevasõidu nipp ju ongi selles, kes on lõpus värske ja on suutnud viimase tõusu alla jõudes rohkem jõudu säästa.
Edasi tuli pikk laskumine, kus mul tagajooks üles ütles. Tirr oli puru ja vabajooksu lastes läks kett krussi ja käiguvahetaja samuti krussi, seega pidin kogu aeg väntama ja kiirelt ees oli võimatu laskuda. Natuke oli siiski õnne ka. Pikal laskumisel pärast Espigoulied käis minu taga äkitselt pauk ja oma viis meest lendas suure hoo pealt vastu kivi seina. Mõttes lõin risti ette! Uhhh. Siis oli veel paar lühikest mäge, kust sain kenasti üle, kuid viimane laskumine enne 9 km pikkust Ginesti tõusu oli minu jaoks õudukas. Tagajooksu tõttu olin sunnitud laskuma viimasel possal!
Ginest on alguses kole järsk ja selle mäe all on ringtee, mis tõmbab pundi kole pikaks ja kui taga olla, siis on garanteeritud, et enam ette järele ei saa, sest juba esimese kildaga laguneb punt kolmeks-neljaks. Hakkasin siis tagant pihta. Sain teise pundi kätte, aga kuna see tõus on ka väga lauge ja tuuline, siis üksi erilist võimalust pole. Treeningu mõttes tahtsin siiski täiega lõpuni panna ja viimasel tõusu paaril kildil vedades olin oma grupist eraldunud kolme kaaslasega.
Ülevalt jäi veel 10 km finišini. Andsime siis täiega minna ja lõpetasime vast 45 sekundit kuni minut pärast peapunti. Vot selline sündmusterikas ja väga raske päev. Minu meelest sõideti kolmest korrast, mis ma osalenud olen, seekord kõige kiiremini. Lausa jube tempo! Aga saingi väärt treeningu ja tundub, et vorm on päris OK,» võttis Taaramäe sõidu kokku.
Järgmisena kavatseb eestlane startida 5.-10. veebruaril toimuval Tour Mediterraneal. Taaramäe võtab seda võistlust enda sõnul ettevalmistusena Paris-Nice’i velotuuriks, kus ta loodab juba ka head tulemust näidata.
Eile toimus Pariisis ka Cofidise uue hooaja ametlik esitlus, kus tiimi liidri rolli täitis mõistagi Taaramäe.