Profirattur Rein Taaramäe tänane võistluspäev Tour du Haut Varil möödus sündmusterohkelt, nagu ta ise oma Paf.com spordiblogis kirjeldab.
Taaramäe: vilisesin tõusul nagu teekann
17. veebruar 2013, 22:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Hommik oli jahe. Stardis 4 kraadi ja pilves. Panin kohe rahulikult säärised jalga, vesti selga, mütsi pähe, pikad kindad jne…Kuid kohe kui pauk käis tuli päike välja ja oli +10 kraadi.
Esimesed 65 km anti vihaselt, sest ees oli 25 meest ja Garminil kedagi ees polnud, seega andsid nad nii palju kui tuli, et jookskikud kätte saada. Mina vilisesin nagu teekann esimesel tõusul, sest räigelt palav oli! Alles pärast 30 km sain sääred ja kõik muu külma ilma jama seljast tõmmata ja autosse anda. Koheselt oli hingamine poole parem,» kirjeldas Taaramäe.
«Minule anti täna vabad käed. Kui jõuan siis viimasel tõusul võisin proovida. Kõik teised pidid rabelema Egoitz Garcia jaoks, sest kutt oli eile viies ja tänane profiil sobis talle veel enam, sest ta on kiire jalaga mees, kuid ronib ka tõuse. […]
Terve päev oli üsna jube tempo. Punt lagunes ja mehi ainult pudenes eest. Suuri mägesid polnud, aga kogu aeg üks järsk põnts teise otsa ning siledat maad oli ülivähe! Vahepeal läks ka ilm jahedamaks ja käisin autost taas kindaid võtmas ning kile otsimas, sest Monsi mägi, mis lõppes 111 km-l, oli 1000 meetri kõrgusel, kus olid lumevallid tee äärtes ja tee sulalumest märg. […]
Laskumisel tundsin aga ühtäkki, et kurat kuidagi pehme on ratas. Hüppasin natuke sadulas ja tundsin kuidas rehv läbi kummi asfaldini ulatus. Oli selge, et tuleb jooksu vahetada. Umbes 6 km enne laskumise lõppu sain jooksu vahetatud ja panin oma laskumisskilli hästi käima ning all olin juba taas pundi sabas.[…]
Lõputõusu alla saime kenasti, esiotsas ja mitmekesi. Ohh ja see tõus oli raske! Esimene kilomeeter möödus suure tempoga ja viimasel 800 meetril panid need vägevad gaasi ja kuus meest said minema. Üks 300 meetrit enne selle rämeda seina lõppu läks punt ka pooleks. Atrõõvi järel oli eraldunud oma 15 meest ja kui punt minu ees katki läks, olin nii koomas ja ei suutnud järele minna. Heitsin pilgu kõrvale ja minu kõrval inises eilne võitja Hushovd. Selline tunne oli, et kutt sünnitab. Vähkres jubedalt ja nägu oli meeletult grimassis! Ilmselt ma ise parem välja ei näinud, sest olin samamoodi juba valuläve ületanud ning jubedalt koomas. […]
Lõpuks jäi vahe vast 10 sekundi peale ja meie Egoitz kaotas finišis vaid Husovdile ja sedagi vaid poole meetri jagu. Jube kõvas hoos on ta ikka. Väga hea, sest järgmine nädal hakkavad klassikud! Ise finišeerisin üdini koomas peagrupis. See töö tegemine tappis ikka kohutavalt!
200 m enne finišit oli äge vaatepilt. Kõigepealt käis pauk ja nägin, kuidas prantslane Geniez pani nagu snowtubingus kõhuli oma 100 meetrit. No täiesti lõpp kui kihvt pilt oli. Mehel olid käed ja jalad harali ning lohises lihtsalt väga pika liu. Eks tal võis valus olla, sest kiirus oli kindlasti üle 60km/h, kuid kulub talle ära. Ta on tuntud riskija ja kakleja, seega sai omad vitsad!»
Järgmiseks plaanib Taaramäe paar päeva puhata ning startida siis järgmisel laupäeval Drome Classicul ja pühapäeval Sud-Ardeche’i klassikul.
Loe Taaramäe täispikka blogipostitust siit.