Eelmisel nädalal võttis Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) vastu otsuse, et maadlus arvatakse nende alade hulka, mis võib 2020. aastast olümpiakavast kaduda. ROKi otsus tekitas maailmas palju pahameelt ja pakkus kõvasti kõneainet. Postimehele saatis enda arvamusloo ka 1979. aastast maadlustreenerina tegutsenud Voldemar Press, kes on treeninud kahte olümpialast – Andreas Steinbachi ja Helger Hallikut – ning kelle õpilased on Eestit rahvusvahelistel tiitlivõistlustel ligi 50 korral esindanud.
Hiljutine ROKi juhatuse otsus kaotada maadlus olümpiakavast, on pannud maailma spordiriigid häälekalt protesteerima ja väitlema, kuidas oli see võimalik. Vaevalt osati sellist reaktsiooni oodata, küllap loodeti vaikset hääbumist, aga ei! Maadlussport pole kaugeltki nii ahtakese kandepinnaga ja harrastajaid jagub ka! See on spordiala, kus inimene saab ennast igakülgsemalt arendada, aga kus ei liigu suured rahad ja liigne kõmu!
Peasüüdlaseks loevad maadlusspordiga seotud ringkonnad enesekriitiliselt Rahvusvahelise Maadlusliidu (FILA) enda saamatust, asjatundlikuma tegevuse puudumist. FILA president astus tagasi olukorras, kus erakorralisel koosolekul hääletamise tulemuseks oli 10:10 ning otsustavaks sai R. Martinetti enda käetõste – 11:10 kinnitas tagasiastumist. Maadlusreeglite muudatusi oli kaasajastatud küll ohtralt, aga samavõrd ka saamatult. Iidne maadluskunst ei peaks alluma ühelegi soovitusele, mis tuleb maailma vanimale spordialale vaid kahjuks.
Maadluse ajalooline n-ö omapära on alati olnud asendid, s.o tegevus püsti- ja parteris maadeldes, kusjuures reegleid on pidevalt muudetud ning ka rahulolematuid samavõrra n-ö sigitatud.
Võidakse kiruda maadluse vähest vaatemängulisust jne, aga viimaste olümpiamängude statistika n-ö ei räägi küll maadluse kahjuks, pigem paistab silma midagi muud: FILA ca 180 maadlusriigist osales olümpiamängude kvalifikatsiooniturniiridel 118 maad, olümpiamängudele kvalifitseerus neist 71 riiki ning medalivõiduni küündisid 29 riigi esindajad!
Londoni olümpial oli müügis 116 000 piletit, müüdi kokku 114 000 piletit, seega vaid 2000 piletiga miinuses. Need statistilised faktid räägivad rohkem maadlusspordi kasuks!
Mida teha küll huvitava olümpiamängude ajalooga, kuhu maadlus on ilmekalt ja arusaadavalt sisse kirjutatud- maalitud/joonistatud- lauldud/mängitud juba antiikajastust alates.
Kaasaegsetel olümpiamängudel 1896. aastal Ateenas kõlas esmakordselt olümpiahümn (muusika – Spyros Samaras, sõnad – Kostis Palamos, mõlemad kreeklased), selle teise salmi esimene rida on otsetõlkes: «Joostes, maadeldes ja visates...», mis on kolm iidset tegevust!
Ametlikult kinnitas ROK olümpiahümni 1958. aastal Roomas, oma 55. istungjärgul.
Mida teha maadlust kajastava (juba 2600 aastat e.m.a. leiti Egiptuses Beni-Hasseni hauakambri seintel joonistused maadlejate võtetest/tegevusest) kunstiajalooga, kas salgame olematuks?!
Loomulikult on läbi aegade olümpiakavast n-ö kõrvaldatud ja «unustatud» palju traditsioone: eelkõige kõige eluohtlikum ala kaarikusõit – näiteks 462 e.m.a. jäi 40 osavõtjast ellu vaid võitja; jooksjad-sportlased, kes ennetavad stardikäsklust, võivad kaasajas «rahulikult» eemalduda, aga antiikmängudel nuheldi valestartijaid lausa vitstega; kaugushüppevõistlust ei saada ka enam flöödimuusika...
Maadlusel on paraku ka see «viga», et väidetavalt on tegemist maailma vanima spordialaga. Kuigi OMil oli esialgselt (kuni 14. antiikmängudeni) kavas vaid stadio-jooks, pikkusega 192,27 meetrit. Mütoloogiast tulenevalt jooksis selle vahemaa ühe hingetõmbega jõumees Herakles.
Loomulikult ei tule tänapäeval n-ö pidurdada uute alade pealetungi, aga asendada olümpiamängude alustalad «õhupadjakestega», spordialadega, mis on sageli kui võõrkehad traditsioonide kõrval...
Maailm alles ärkab sellest ROKi juhatuse (vaid 15 hääletajat) sünnitatud šokist. Suuremad/tuntumad meediaväljaanded (isegi need, kus spordist tavaliselt ei kirjutata, näiteks Forbes, The Wall Street Journal jne) annavad õilsameelselt sõna paljudele, oma nägemusega inimestele, kes omakorda loodavad, et maadlussport on olümpiamängude igavene osake, nagu sõna «olümpia» ning ei peakski sellisel hääletamisel osalema.
Väike Eesti, spordiajaloos siiski tuntud riik, peaks samuti selgesõnalisemalt protestiga ühinema ja küllap seda ka tehakse. Hämara taustaga ja loodetavasti pealesunnitud ROKi juhatuse ettepaneku vastu tuleb lausa võidelda – kultuuritraditsioone ei tohi rahaga hävitada, pigem tuleks jõulisemalt toetada! Kust küll on saanud praeguse põlvkonna esindajad totra julguse hakata lõhkuma olümpiamängude alustalasid?!