Profirattur Rein Taaramäe sai täna alanud Pariis-Nice'i velotuuri proloogil kirja 93. aja, kaotades võitnud Damien Gaudinile (Europcar) 13 sekundit. Samas kiitis eestlane head edenestunnet.
Taaramäe hinnang Pariis-Nice'i proloogile: suts ja valmis
3. märts 2013, 22:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Täna sai alguse Paris-Nice. Algus oli tagasihoidlikum kui eelmisel aastal, kui lõpetasin vist 7. või 8. kohaga, kuid ka distants oli kolm korda lühem,» kirjutab Taaramäe oma paf.com spordiblogis.
«Kui eelmine aastal loeti esimest päeva eraldistardist etapiks, siis tänane päev ei läinud arvesse kui etapp, vaid tegu oli proloogiga ja tõelise proloogiga. Nii tõelist proloogi pole mina varem oma elus isegi sõitnud. Õiged proloogid on lühikesed, mitmete kurvide ja tempomuutustega ning täna ka üks selline oli. Kui ma nüüd õigesti arvestasin, siis jäi sellele 2.8 km pikkusele trassile 12 kurvi. See teeb peaaegu viis kurvi kilomeetri kohta.
Selline lühike rada, kus peab pärast kurve teravalt ja jõuliselt kiirendama, soosib eelkõike suurema massiga ning sprinterlike võimetega rattureid. Niisiis ei olnud tegu minu rajaga. Olen ju rääkinud korduvalt, et jõuline pool on mul sõna otseses mõttes s*tt ja ikka olen armastanud öelda, et olen rong, mis võib liikuda kiirelt ja pikka aega, aga lühikestel distantsidel ei saa hoogu ülesse. Üllatust ei tulnud ka täna,» nentis Taaramäe.
«Olen sellel nädalal tegelenud rohkem taastumise ja puhkamisega, vaid reedesel päeval testisin end Col de Eze’il Nice’is, kui toimub viimasel päeval 10 km pikkune mäkke eraldistart. Pärast väikest puhkust olid näitajad väga heaks läinud, kuid hõiskama ma ei kipu, sest vaatame, mis saab siis, kui ka törts väsimust pärast 3-4 etapi möödumist jalas on. Kas ka siis on jõud hea või mitte, aga igatahes võime olla optimistlikumad tuleva nädala suhtes, sest moraal on hea ja jõudu tundub ka juures olevat.
Tänagi oli mul enesetunne väga hea. Tunnen end värskena ja lihas tundub olevat valmis tööks. Kui ma konkreetselt sõidust räägin, siis kõik läks nii kuis pidi. Kõik kurvid väänasin päris hästi sirgeks (spordidirektor ütles hiljem, et olin tiimist parim kurvitaja), kuid riski ma ometi ei võtnud. Pole minu stiil.
Täna sõidetud proloog oli kindlasti erakordne, sest nii palju pole ma elus ühe eraldistardi ajal püsti peal spurtinud. Tavaliselt punnitan ikka korralikult possas olles, kuid kurvitamine nõudis hoo üles kiirendamisi, st spurtimist.
Kuna miskit kriitilist ei toimunud ja ilm oli ilus, tuju hea jne, siis muud ei oska sõidu kohta öelda kui et suts ja valmis. Kõik möödus liiga kiiresti. Enne sõitu ennustasin sõidetud aegade põhjal, et kui mul tuleb aeg 3.45 – 3.50 min juurde, siis olen heas vormis ja 3.50 min tuligi ära.
Kui mina tundsin end hästi, siis näiteks tiimikaaslane Copell, kes on selliste lühikeste sutsude spets, ütles, et kurat, jõudu üldse polnud – nii kehv oli. Seda oli ka tema ajast näha, pool sekundit kehvem kui mul. Meie tüübid on lihtsalt erinevad.
Ilus päev on läbi. Ootame nüüd homset, kui sõidame paarsada kilomeetrit tasasel maal ja veel sama teema teisipäeval ning alates kolmapäevast läheb tuur tasapisi raskemaks, enne kui tuleb reedel otsustavaim päev – lõpetame etapi Montagne de Lure’iga. 14 km mäkke rühkimist. Järgnevad raskem etapp, mis toob meid Nice’i, ning pühapäeval finaaletapp koos 9,6 km mäkke eraldistardiga Eze’i tõusul.
Mulle selle aasta trass meeldib, ainuke kahtlus on aga vormis – mis jälje jättis mulle gripp, mida põdesin? Aga no stress, olen optimist ja üldse tuleb, mis tuleb. Peaasi, et pulli saab ja maailma lõppu ei tuleks ning pikali ei paneks!»