Eesti edukaim naissõudja Kaisa Pajusalu on alates jaanuari lõpust harjutanud maailma kuklapoolel koos tugeva Uus-Meremaa koondisega.
Pajusalu harjutab hambad ristis kannatamist
6. märts 2013, 09:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanuari lõpus pakkis eelmisel aastal sõudmise EMil naiste ühepaadil pronksmedali võitnud Kaisa Pajusalu oma kohvrid kokku ja lendas Uus-Meremaale, et hakata harjutama koos sealse koondisega.
Oma sportlasteel järgmist sammu astuda sooviv Pajusalu reisis maailma kuklapoolele sooviga treenida koos tugevate sportlastega, kellega oleks võimalik oma võimeid iga päev võrrelda ja seeläbi heidelda edaspidi veelgi kõrgemate kohtade eest.
Uus-Meremaa koondisega koos harjutades saab Pajusalu võrrelda end maailma absoluutsete tippudega. «Kindlasti on kõige nimekamad nende naiste ühepaadisõudja Emma Twigg (kahekordne MM-pronks) ja Londoni OMil naiste üksikaerukahesel pronksi saanud Rebecca Scown (lisaks ka kahekordne maailmameister). Paljud on OMi-kogemusega ja MMi medalitega pärjatud. Enamikul on taskus mõni medal noorte või U23 MMidelt. Seltskond on tugev!» kirjeldas Pajusalu treeningukaaslasi.
«Mina olen siin ainuke välismaalane. Pean ütlema, et mind on väga hästi vastu võetud ja omaks võetud. Kogu meeste eliit treenib ka siin, kaasa arvatud olümpiavõitjad,» lisas ta.
Võrdlus tippudega
Uus-Meremaale minnes oligi üks Pajusalu eesmärke võrrelda ennast iga päev maailma tippudega ning seni on see kogemus olnud igati positiivne. Loomulikult ei anna selline asi efekti üleöö, kuid Pajusalu hinnangul on tugev konkurents andnud tema treeningutele palju juurde.
«Alguses tegin endale veidike liiga sellega. Ma püüdsin iga hinna eest pundis püsida, see oli väga raske, aga samas mingi tobe eneseuhkus ei lasknud mul ka kergemalt võtta. Esimesed nädalad olid kindlasti keerulisemad,» kirjeldas Pajusalu. «Selle ajaga siin ei jõua füüsilises mõttes tohutut muutust toimuda, aga hambad ristis kannatamist olen siin küll kõvasti harjutada saanud!»
Igapäevased treeningud toimuvad Karapiro järve ääres ning vahepeal käis Pajusalu ka Lõunasaarel Twizelis Uus-Meremaa meistrivõistlustel, kus tal terviseprobleemide tõttu kõige paremini siiski ei läinud. «Seal jäin aga haigeks ja siis pidin hoo maha võtma ning tegin vaikselt omaette trenni. Nüüd olen nädala jagu täiskoormusega harjutanud. Enesetunne on korras ja trennid sujuvad jälle,» märkis eestlanna, kes elab treeningkompleksist natuke rohkem kui 15-minutilise rattasõidu kaugusel Cambridge’is.
Karapiro järve ääres treeningutel käies ei tule eestlanna sõnul millegi pärast muretseda ja kõik vajalik on alati olemas. Ka kaugel maal tuleb aeg-ajalt trenni teha sõudeergomeetritel, kuid Pajusalu sõnul on seal see tunduvalt talutavam, kuna siseruumis rassides on vaade otse järvele, mis teeb raske treeningu tunduvalt vastuvõetavamaks.
Uus-Meremaal treenib EM-pronks eelmise hooaja parima sõudmistreeneri Dick Tonksi juhendamisel. Kuigi midagi totaalselt uut ei ole ühepaadisõudja maailma kuklapoolel trennides kohanud, on harjutuskorrad siiski küllaltki erinevad sellest, millega ta on harjunud.
«Treeningute iseloom on sootuks intensiivsem, tehnilist tööd otseselt teeme vähem ja treener korrigeerib meie tehnikat trenni käigus. Kui kodus tavaliselt tean, mis trennis ees ootab, siis siin ütleb treener seda alles siis, kui kõik paadid on vees,» avaldas ta.
Viimasel ajal on Pajusalu saanud paaril korral hinnatud juhendaja käe all ka sama hästi kui üksinda harjutada. Samas hoiab ta ühendust koduste treeneritega ning treenides peab meeles ka nende nõuandeid.
Elu raskeimad trennid
«Praegu käivad siin kohalikud katsevõistlused ja olen rohkem omapäi. Tänu sellele olen saanud paar korda käia trennis nii, et Tonks juhendab ainult mind. Muidu on nii, et ta juhendab trenni jooksul mingi distantsi vältel kõiki. Need paar trenni on olnud ka vist minu senise karjääri ühed raskemad,» avaldas Pajusalu. «Oma treeneritega pean ikka vahepeal nõu ja räägin, kuidas mul läheb. Nüüd pean hakkama kiirustreeninguid rohkem tegema ja selles osas pean oma treeneritega ka nõu.»
Uus-Meremaal harjutab Pajusalu kuni Austraalias Sydneys toimuva hooaja esimese MK-etapini, mis algab 22. märtsil. Seejärel alustab ta teekonda taas Euroopa poole. Esmalt harjutab ta mõned nädalad Horvaatias ja siis juba koduses Eestis. Kaugemat tulevikku silmas pidades ei ole ta veel otsustanud, kas võtta Uus-Meremaa treeninglaager ka teinekordki ette.
«Hetkel ei ole sellest veel konkreetselt juttu olnud. Nii et vara on millestki rääkida. Samas, välismaal treenimise mõttes on see suurepärane koht,» märkis ta.
Kodust kaugel olles on Pajusalul õnnestunud ka eestlastega kohtuda, sel nädalal käis tal külas Eesti esitritleet Marko Albert, kes oli sealkandis võistlustel. «Muidugi oli mul talle kui kogenud sportlasele umbes miljon küsimust. Peab tunnistama, et temaga jutuajamine mõjus mulle motiveerivalt!» kirjeldas Pajusalu kohtumist kaasmaalasega kaugel maal.