Taaramäe: tõusul oleks nagu miskit ikka puudu

Kristjan Jaak Kangur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Taaramäe.
Rein Taaramäe. Foto: SCANPIX

Rein Taaramäe tõdes 35. kohaga lõppenud Pariis-Nice'i velotuuri neljanda etapi järel, et hetkedel, kui on vaja pikalt pingutada, ei tunne ta endiselt veel täit jõudu.

«Tänane etapp oli suhteliselt raske – 205 km, alguses pikemad tõusud 8-12 km ja siis kogu aeg üles-alla kehval teel, kus väga ei veere. See tegi päeva lõpuks olemise kõigil töntsiks. Lisaks siledat põhimõtteliselt polnud, seega oli grupp kogu aeg nats punases. Lõpus oli olulisemateks kohtadeks kaks pea 3 km põntsu, mida pidime ronima ning finiš kulges laugelt u 5-6 km allamäge,» kirjutas Taaramäe oma Ratta-Rambo blogis aadressil paf.com.

«Taktika jäi nii nagu eelmistel päevadel, kuid Coppeli enam väga aitama ei pidanud, sest ta sai eile minutiga sisse, seega on kõige olulisem Navarro, kes võib kokkuvõttes kindlasti top 6 jõuda.

Päev algas täna ülihelikiirustel, sest esimesel 13 km pikkusel mäel tahtsid ju kutid eest ära saada ja andmine käis terve tõus. Oi kui jube see oli – niuhti-nauhti paugutati terve tõus ja minu üheks ülesandeks oli proovida ka end atrõõvi poetada, kui mehi on seal kuni 15. Nii ma siis hoidsingi silmad lahti ja hoolimata sellest, et jalg oli mega valus eilsest, hüppasin aeg-ajalt kuhugi vaguniks ning suurt minekut ilma minuta minema ei lasknud.

Tõusu lõpus olime juba korra umbes 15 mehega läinud ja just mäe viimasel 500 meetril vaatasin, et vahe on pundiga pea 100 meetrit. Otsustasin ise talda anda, spurtisin siis kuni mäefiniši jooneni välja ja üleval olimegi 20-sekundilise vahega ees. Sellest laksust ma ära aga ei taastunudki ja tundus et ka teised olid jumala võlas. Nii söödigi meid ikka laskumise lõpuks ära.

Hakkasime siis juba uut tõusu ronima – 7 km pikkune – ja ka see virutati täie lauluga ära. Minul oli mootor juba selleks ajaks päris kokku jooksnud. Kuidagi podisesin pundis ära mäkke ja siis rahuneti õnneks maha. Punti oli jäänud ehk vaid 50 meest. Atrõõv oli putku pannud – 7 kutti – ja saime päris kaua loksuda, sest sõiduliidril Talanzkyl polnud ühtki abilist ees. Oma 20 km läks enne, kui ta tiimikaaslased ükshaaval järele voolasid ja siis võeti tempo üles.

Pool päeva oli tunne, et täna on asi ants – st. lõpus minust küll miskit ei saa, sest jalad olid niiiiiiiiiiii valusad. Tasapisi hakkas siiski paremaks minema, aga seda alles umbes 110. km paiku. Kofeiin ja valuvaigisti aitasid seda valu alla suruda (see oli esimene kohvi ja paratsetamooli tablakas Paris-Nice´i ajal, iga päev ei söanda võtta, sest muidu kaoks ka efekt ära).

60-70 km/h laskumisel aga tegin oma pea tuliseks ja ka veri sai vemmeldama aetud. Panin Mavicud veerema ja kurv-kurvi haaval parandasin kohta ning tegin võimatust võimaliku. 500 m enne tõusu kui pöörasime kitsale teele olin pundis top 10 possal. Jebedii lalalallalaaaa, emotsioon oli võimas. Tõusul langesin korra pea 30. possale, aga võtsin end kokku ja sain ette. Mingi purakas on aga siiski tõusul puudu. Võibolla mängib oma rolli ka kaal, sest tundub, et olen 2 kg rohkem kui võiks (praegu 71 kg, aga võiks olla 70 kg).

Niisiis sain ette ja hoidsin end kuni tõusu lõpuni päris esimeses reas, et mitte jääda laskumisel kellegi taha toppama, kui nt kukkumine on. See ees olek oli super lüke, sest sellist kitsast ussi pole ammu pidanud laskuma. Mõnes kurvis oli ikka nipa-napa, sest kurvid olid teravad, tee kehv ning kildu täis ja kiirust ka vähe polnud.

Saime siiski ilusti alla ja siis hakkasin juba uueks põmakaks valmistuma. Suutsin ilusti pundi peas rabeleda. Sellel tõusul oli veel raskem, viimastel meetritel kasutasin juba hambaid, et ees ära imeda (muide, sain kuskil laskumisel nagu ragulkast kivi hambasse, loodame, et mõra ei tulnud, muidu saaksin hüüdnimeks mingi röövel vms).

Igatahes imesin ees ära ja siis oli järgnev teine rõve laskumine, kuid õnneks kaks korda vähem tehniline kui esimene, sest nüüd olin veidi rohkem taga – top 30-40 äkki.
Viimasel tõusul me Copelliga rünnata ei jõudnud (tundus, et kõik inisesid, sest väga passiivne ronimine oli), kuid spordidirektor Didier Rous jagas meile korraldusi: kui lõpus laugemal 5-6 km laskumisel võimalik, siis tulistage nii kuis suudate. Mõned korrad sai ka proovitud, aga sama ideega tüüpe oli pundis palju. Niisiis ei lastud väga mingit vahet sisse ja selles orus puhus ka kõva vastutuul ning selles seisus mingit eelist polnud.

No ja sprinti ma ei mõelnudki teha. Jalga enam polnud. Lõpetasime vist Danielega pundi viimastena.

Vägev, aga raske päev oli, uuuuuuuh! Jumala sodi omadega, lisaks jõuame hilja hotelli, sest pikk maa on minna. Homme tuleb raskeim etapp, mis teeb kokkuvõtte suhteliselt selgeks, sest finiš on Montagne de Lure otsas: 14 km ja 6,6%.

Kui eile olin pessimist, siis täna olen homse suhtes sama meelt. Tõusul oleks nagu miskit ikka puudu. Tean, et sooviksite mind vägevat sõitu tegemas näha, kuid kuna Navarro on tõeline mägede hirm – 60 kg kaaluv pisike hispaanlane –, siis paneme ilmselt kõik kaardid temale.
Eks vaatab siis, mis saab,» lõpetas Taaramäe.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles