See, kes suudab talve jooksul läbida suuskadel pool tuhat kilomeetrit, võib ennast pidada juba väga tõsiseks harrastajaks. Kuid Eestis leidub naine, kes on tänavuse talve jooksul läbinud 550 kilomeetrit võistluskiirusel.
Maratonide ralli kurnas võidunaist
14. märts 2013, 10:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli number, mis tuli Tatjana Mannimale – tänavu FISi maratonide karikasarja naiste arvestuses võitjaks tulnule – kohe meelde. Kui palju kilomeetreid ja tunde on kulunud üheksal tippmaratonil osalemiseks valmistumiseks, ei osanud ta aga peast öelda. Kahtlemata on tegemist suurte numbritega, mille taga on raske töö.
Kindlasti leidub neid, kes püüavad väita, et ega see maratonide sarja võit polegi midagi erilist. Väga suurt konkurentsi pole ning edukaks osutub see, kes jõuab kõikidel etappidel osaleda ja jõuda seal enam-vähem normaalsele kohale.
Mõneti on need väited õiged, kuid vaadates tagasi Mannima tänavusele hooajale, on selge, et sellise kadalipu läbimiseks peab olema raudne naine. Detsembri lõpus alustas ta
Tour de Ski võistlust, mis kulmineerus 6. jaanuaril kurikuulsa mäkketõusuga. Maratonide sari algas nädal hiljem ning Mannima käis rajal üheksal järjestikusel nädalavahetusel. Sinna sisse jäi ka kiirvisiit USAsse ning Val di Fiemme MMi 30 km ühisstardist võistlus.
Seega pole ime, et Mannima otsustas eeloleval nädalavahetusel Oslos sõidetavast klassikalisest MK-etapist loobuda. Väsimus. «Füüsiliselt lihtsalt ei jaksa enam,» tunnistas kodus Otepääl puhkav suusataja. Puhkus on siiski tinglik, sest niisama logelemist ei saa Mannima endale veel lubada.
«Märtsi lõpus peetakse Eesti meistrivõistlusi, seniks tuleb vormi hoida,» viitas ta. «Ja ega ma tahagi palju puhata. Võin ju mõelda, et ei taha suuski nähagi, aga kui paar päeva olen treeningutest eemal olnud, tekib juba soov end taas liigutada.»
Mannima avastas enda jaoks maratonisarja möödunud hooajal. Paraku segas haigus vahele ning kui kahel maratonil ei õnnestunud osaleda, ei näinud ta enam mõtet pingutada. Tänavust hooaega alustas ta aga selge eesmärgiga maratonide sari võita. Ta uskus, et kui tervis jälle alt ei vea, on see võimalik. Ja kuigi Mannimal ei õnnestunud napsata ühtegi võitu, oli juba enne viimast etappi selge, et kokkuvõttes on karikas ja auhinnaraha 7500 eurot tema omad.
«Minu jaoks on see väga suur raha,» kinnitas Mannima, kes teenis kulutuste katteks taskuraha ka üksikutel võistlustel. «Kõikidel maratonidel osalemiseks raha leidmine oli raske. Tänan väga oma toetajaid, kelle abita polnuks see võimalik.»
Võrreldes konkurentidega oli Mannima siiski kehvemas seisus. Samal ajal kui teised tippmaratoonarid said kasutada suuremat abimeeskonda, oli Eesti suusataja käsutuses vaid üks määrdemees. Abiliste nappus võib aga pikal distantsil valusalt kätte maksta, kuna sõidu ajal on suusataja söötmine ja jootmine raskendatud.
«Prantsusmaal juhtuski selline lugu, et jäin võistluse ajal nälga ning 19 km enne lõppu tekkis nullpunkt. Mõtlesin, kuidas ma üldse suudan finišini sõita. Kuidagi jõudsin ikka pärale,» meenutas Mannima tänavuse hooaja üht raskemat katsumust. «Tavalise maratonisõitja kombel söögilaua ääres käimise peale ei saa me aega raisata. Isegi oma pudelist joomine võtab liiga palju aega.»
Teine valusam mälestus pärineb Mannimal koduselt Tartu maratonilt, kui suuskade määrimine ei õnnestunud parimal moel ning võistlusest kujunes kannatuste rada. «Pärast seda võistlust valutas kogu keha,» rääkis ta ning lisas, et tegelikult röövib ka hästi õnnestunud maraton nii palju energiat, et taastumiseks kulub paar päeva. Seepärast ei saa ka hooaja keskel enam treeningutele rõhku panna – taastumise ja reisimiste vahel ei jää selleks enam aegagi.
Kuigi Mannimal pole maratonide vastu kõige vähematki, kavatseb ta järgmisel hooajal minna teist teed. «Kui tahan Sotši olümpial võistelda, pean treeninguid muutma ja maratonidest loobuma, sest need röövivad teravust,» sõnas oma kolmandateks olümpiamängudeks valmistuv naine. Varem on ta käinud Torino ja Vancouveri olümpial. «Usun, et olümpial võiksid minu distantsideks olla suusavahetusega sõit ja 30 km.» Selles, et Mannima olümpiakoondisse pääseb, pole tal vaja kahelda – kõhnukeses Eesti naiste koondises pole praegu ühtegi temast paremat distantsisõitjat.
Tatjana Mannima
• Sündinud: 10.01.1980
• FISi maratonide sarja võitja 2012
• Osalenud Torino olümpial 2006 ja Vancouveri olümpial 2012
• Osalenud Sapporo MMil 2007 ja Libereci MMil 2009
• Elukaaslane Are Mets on poolatarist olümpiavõitja Justyna Kowalczyku määrdemees. Peres kasvab tütar Ann-Mari