Veebruari keskel võttis Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) vastu otsuse, et maadlus arvatakse nende alade hulka, mis võib 2020. aastast olümpiakavast kaduda. ROKi otsus tekitas maailmas palju pahameelt ja pakkus kõvasti kõneainet. Postimehele saatis enda arvamusloo 1979. aastast maadlustreenerina tegutsenud Voldemar Press, kes on treeninud kahte olümpialast – Andreas Steinbachi ja Helger Hallikut – ning kelle õpilased on Eestit rahvusvahelistel tiitlivõistlustel ligi 50 korral esindanud.
Meenutame, et ROKi juhatuse ettepanek näidata olümpiamaadlusele punast tuld, on spordiriikidele aina rohkem protestivaimu lisanud, hoopis koordineeritumaks on muutunud koostöögi. ROKi «asjatundjate» põhjendus, et olümpiamängudelt kõrvaldatakse nõrguke ja kaasajale jalgu jäänud ala, osutub üha jantlikumaks. Tõendatakse, ja veelgi veenvamalt, et maadlusel on juured väga sügaval ja maadluspuu võra üsna okkaline!
Olümpiamaadluse kaitseks on välja astunud paljud riigid ja seda mitmel olulisel põhjusel: kreeklaste arvates saaksid lausa fundamentaalselt kahjustatud kunst, sport, spordirituaalid – kokkuvõttes rahvaste eneseväärikus!
Seega, vastasseis ROKi juhatuse ettepanekule on loomulik, koostööd teevad isegi poliitilised vastased (Ameerika, Iraan, Kuuba, Venemaa jne.) – nagu Vana-Kreeka olümpiamängude ajal, kui sõjategevus seisatati. ROKi ja Rahvusvahelise Maadlusliidu (FILA) presidentide vaheline kohtuminegi on toimunud eeldatust varem jne.
Eestimaal on samuti käimas aktiivne tegevus – tuntavalt on tekkimas mõistmine ja arusaam, et meilgi on mida kaotada. Protesteeritakse ühtse rindena: nii sportlased, tavakodanikud, arvamusliidrid kui tuntud ühiskonnategelased.
Liikumine «Toeta Eesti maadlust!» võis esialgu jätta mulje, et aktiivsed ollakse ülepingutatult ja vaid Heiki Nabi medali aupaistel. Kõlasid pessimistlikud kommentaarid, et «ega see üks medal veel...». Peame aga tunnistama, et algatus võttis tuld ja protsess käib siiani.
Tänaseks oleme tunnustustväärivalt heas seisus, olukorras, kus peavad paika Vergiliuse «Auneis’ist» pärit sõnad: «Hangib jõudu levimisega!» Sõnum, mis on pärit Vana-Rooma poeemist. Legendaarsed sõnad on ka olümpialinna Melbourne’i vapil ja kõlavad nii: «Vires acguirit eundo». 1956. aastal olid eestlastest matimehed Arvo Mõttus, Endel Saar, Johannes Kotkas Melbourne’is kohal, kahju, et olümpiamatile ei pääsetud. Tookordne juhtkond eelistas venelastest koondislasi.
Kas siis Heiki Nabi olümpiamedalile – varem juba maailmameister, FILA võistluste mitmekordne võitja – eelnenud ajal maadluselul hingamist polnudki? Õnneks on meie väikerahva spordiajaloos palju tegusid, mida meenutada – tänavu eelkõige sellepärast, et tähistame Eesti raskejõustiku 125. aastapäeva. Meenutame, et 115 aastat tagasi, 1898. aastal võitis Eestile esimese tähtsa medali Georg Hackenschmidt – Viinis peetud Euroopa meistrivõistlustel võitis ta kreeka-rooma maadluses ja samuti tõstmises kuldmedali. Kümme aastat hiljem, juba maailmakuulsusena, USA turnee ajal, kutsus president Theodore Roosevelt Hackenschmidti Valgesse Majja vastuvõtule ja ütles: «Kui ma ei oleks Ühendriikide president, tahaksin olla Georg Hackenschmidt!»
Taasiseseisvunud Eestile tõi esimese olümpiaalade tiitlivõistluste medali 1991. aastal EMil kolmandaks tulnud Valeri Nikitin. Tõestamaks, et meil on oma koolkond elujõus, jätkusuutlik ja parematel päevadel keskmisest edukam. Nikitini saavutuste laeks jäi 2000. aasta olümpiamängudel saavutatud 4. koht, millele eelnesid EM- ja MM-võistlustel saavutatud 5.- 6. kohad. Maailmaklassi kuulusid ja olümpiamängudele pääsesid sellest plejaadist veel: Toomas Proovel (MMil 6.), Helger Hallik (MMi 5.), Tarvi Tomberg (MMil 10.), tipus oli samuti MMi 8. Tõnis Naarits. Vabamaadlejatest lisandusid meeldejäävalt Küllo Kõiv ja Arvi Aavik – mõlemad kuulusid Euroopa eliiti, saades korduvalt 4. kohti. Praeguse arvestuse kohaselt oleksid kõik 4. koha maadlejad tiitlivõistlustel medalivõitjad, nii nagu judos.
Eks siis samuti oli kuulda väljaütlemisi maadlusspordi kohta: «Oh, mis maadlus enam, kus on need tulemused…»
Ent taas kerkisid esile uued võimekad matimehed: Eerik Aps, Ardo Arusaar, Alo Toom, Anar Zeinalov, Heiki Nabi...
Täna on näha, et maadlusspordile lootes on meil järjepidevus tõepoolest ka olemas. Maadlus on ajast aega eestlastele sobinud, meie sitke rahvas on justkui geneetiliselt loodud jõulisemate aladega tegelemiseks. Üle saja aasta on seda ka kogetud: lisaks maadlusele kergejõustikualadest kümnevõistlus, kuulitõuge, kettaheide, odavise, lisaks on võimas ajalugu tõstesportlastel.