Kalev/Cramo korvpallimeeskonna hooaeg Ühisliigas pakkus kohati elamuslikke hetki, kuid lõpptulemuseks oli ikkagi nukker viimane koht oma alagrupis. Kui siia juurde arvestada ka kasin publiku huvi – mängude külastatavuse poolest asuvad Rocca al Mare suurhallis toimunud kohtumised liigas viimasel kohal –, on skeptikutel alust taas väita, et selles liigas pole mõtet osaleda ning tuleval hooajal võiks selle vahetada kasvõi kõige madalama eurosarja vastu.
See on ohtlik mõte. Ühisliiga on praegu ainus kanal, mille kaudu saab Eesti korvpall hoida ühendust Euroopa tipptasemega. Mingil määral pakuks sellist võimalust EuroCup, kuid sinna pääsemine on keeruline ning eelkõige sõltub see läbirääkimisoskustest ja liiga juhtide suvast. Pealegi võib sealne hooaeg lõppeda vaid kuue kohtumisega. Just nii nagu said tänavu väga kiiresti otsa Tartu Rocki mängud EuroChallenge’i sarjas. Seevastu Ühisliiga selle hooaja võistlussüsteem hakkas lähenema ideaalsele – alagrupiturniir tagas 18 kohtumist, mis tagab koduste meistrivõistluste ja Balti liiga kõrval soliidse hooaja.
Omaette küsimus on aga publiku huvi. Kummalisel kombel pole väga tugevate klubide külaskäigud siinset publikut paelunud. Keskmiselt külastas Kalevi kodumänge 1172 pealtvaatajat ja see on tegelikult paras naljanumber. Leedu korvpalliga on meil raske end võrrelda, kuid olgu märgitud, et Kaunase Žalgirise kodumänge külastas keskmiselt üle 9600 pealtvaataja.
Skeptikute hinnangul on napi huvi põhjuseks inimeste hinges püsiv lootusetu tunne, et Kalevil pole nagunii võiduvõimalust. Tegelikult ei pea see teooria paika, sest Kalev ei saa suure publikuhuviga kiidelda ka Balti liigas, rääkimata kodustest meistrivõistlustest. Rahvas tuleb saali vaid siis, kui vastaseks Rock või Rakvere Tarvas, sest nendes heitlustes on naabrimehele ärapanemise maiku. Kuid need mängud on erandid.
Rahvas ei tule saali seepärast, et Kalevi koosseisu pole omaks võetud. Tõsi on see, et Ühisliiga tasemel suurt mängu mängides pole ainult eestlastega võimalik konkurentsis püsida. Leegionärid on vajalikud, kuid piiratud raha juures jääb ikkagi küsimus, kas osta kuus keskpärast tundmatut välismaalast või panustada kahele-kolmele veidike kallimale, ent kvaliteetsemale mängijale. Selliseid mehi on huvilistel kergem fännata ning Eesti oma mängijadki paistaksid paremini välja. Tõsi, selleks peab neid eestlasi ka meeskonda jaguma.
Tegelikult oleks Kalevil aeg vaadata üle kogu meeskonna struktuur ning järgmisel hooajal tuleb peatreener vabastada kartusest kaotada. Alar Varrakul tänavu sellist võimalust polnud. Kalevi pingil istub mitu noort mängumest – Ühisliiga mängudes polnud neil erilist rolli, kuid nende osa on liiga väike ka koduliiga ja Balti liiga heitlustes.
Kalevlased kurdavad pidevalt, et mängude graafik on tihe ning korralikuks treeninguks ei jää aega. Kõik on õige, kuid samas ei ole Kalevi klubis asju piisavalt hästi planeeritud. Eeskuju võiks võtta Riia VEFi paari aasta tagusest mudelist, kus koduse liiga põhiturniiril pallisid peamiselt noored mängijad, põhikoosseis keskendus aga olulisematele sarjadele. Koduliiga kohamängude ajaks olid põhimehed ka mõistagi platsis.
Sellise süsteemi kasutamine on kallim, aga kui Kalev tahab mängida suurt mängu, siis ainuvõimalik lahendus. Selleks peaks meeskonna nimekirjas olema vähemalt 16 pallurit ja kolm treenerit, kellest ühe juhendaja peamine ülesanne olekski noortega tegelemine.