Suusahüppaja Kaarel Nurmsalu võtab treener Topi Sarparanta ees mütsi maha ja lubab peagi paljaks ajada, vaatamata sellele, et soomlane ta hooaja keskel räige sõimuga paika pani. Ent sealtmaalt hakkasid hüpped sujuma. Tuleval talvel tahab Nurmsalu astuda järgmise sammu tipu suunas, harjutada nõnda karmilt, et trenni lõpus on jalad alt. Sellest siis ratastooli-jutt.
Justkui saatus oleks nõnda määranud, et Nurmsalu just viimasel võistlusel, Planica lennumäel, hooaja ja elu ja Eesti suusahüppajate kõigi aegade parima tulemuse – 13. koha – kirja sai. «Motivatsiooni lõi nii lakke, et...» Nurmsalu ei leia sõnu.
Ent veel pooles talves oli seis nukker, ei punkte ega midagi. Topi Sarparanta – Nurmsalu isiklik ja Soome koondise teine treener – küll lohutas, et mees, sul on tulevikku, mida sa neist paarist punktist jahid, tööta suuremate eesmärkide nimel. Nurmsalu vastu: «Teil Soomes saadakse asjast aru, aga kui mina teist hooaega järjest kuhugi ei jõua, pole mul suvel raha Otepäälegi treenima sõita.»
Sarparanta pani vestlusele punkti: «Pagan, ma otsin sulle ise raha. Ära ole loll, poiss, ära mõtle punktidele, vaid poodiumile.»
Suusahüpped on erk ala
Siis tuli murdehetk. Kohe pärast totaalset põrumist Vikersundi MK-etapil, kus Nurmsalu lendas – kui laperdamist võib nõnda nimetada – napilt üle mäeküüru. Mänedžerist isa Toomas, suurim pöidlahoidja ja kriitik, teatas pojale, et nii piinlikult kehva meest ei tohiks lennumäele lubada, see on eluohtlik.
Saatus tahtis nii, et Vuokatti mägi, kuhu Nurmsalu koos treeneriga pärast Vikersundi harjutama siirdus, oli korrastamata. «Mul oli põrumisest juhe koos, ise kaalu hoidmisest näljane, ja siis... Juba treppidel oli pool meetrit lund, sumpasin ja kirusin, et tingimused on s**ad.»
Seepeale Sarparanta purskas. Vulkaanina. «Mis vahe, et tingimused on s**ad! Sa oledki nii s**t, et peadki s**al mäel hüppama! Saa kõvaks ja siis hakka tingimustest rääkima. Kao, kurat, torni ja hüppa!»
Nurmsalu vaid kuulas, kõrvad lidus, minutitepikkust sõimu: «Mind pandi nii paika, et...»
Aga sealtmaalt hakkas minema. Üheskoos Sarparantaga kohendati tehnika taas paika, üks võistlus soojenduseks ning siis neli punktikohta järjest.
«Ma ei ütleks, et sõimamine midagi muutis, hoopis järgnev töö...» selgitas Nurmsalu. «Suusahüpped on nii erk ala, et vahepeal kukud kui musta auku ega saa aru, mis toimub – sa lihtsalt ei lenda. Ent august tuleb välja ronida. Sarparanta metoodika on imeline: esmalt seab ta paika lihtsamad pusletükid. Vuokattis nõudis ta, et keskenduksin vaid hoovõtule. Ei millelegi muule. Terve nädala. Kauemgi. Seejärel lihvisime äratõuget. Lennufaas tuli lõpuks iseenesest.»
Millegipärast on Nurmsalul veel juuksed peas, kuigi ta lubas pärast Planica etappi, et: «Võtan Sarparanta ees mütsi maha ja ajan juuksedki ära.»
«Pole veel jõudnud juuksuris käia, aga küll ma lubaduse täidan. Sarparanta on hull vend. Maksimalist. Planica võistlusele pani ta hindeks hea, ei enamat. Oli pettunud, et ma Eesti rekordit ei ületanud.»
Mis aga peamine, Sarparanta on suutnud Nurmsalusse süstida hirmsa soovi trenni teha. «Ma isegi valetasin talle alguses enesetunde ja väsimuse kohta, et koormused ei väheneks. Alles poolest hooajast hakkasin rääkima, nagu asjad on.»
Nurmsalu tunnistab, et eneselegi väikeseks üllatuseks on temast saanud tippsportlane, kel ei möödu päevagi trennita: «Kui hooaja lõpus koju jõudsin, läksin juba järgmisel päeval jooksuotsale, ja ülejärgmisel Sparta klubi jõusaali harjutusplaane koostama: jõu ja teravuse põhi tuleb alla teha. Millal alustan? Nüüd kohe. Ning siis asun jalgu tugevdama. Hüpped, hüpped, hüpped. Hüpped liivas, hüpped kõikjal. 500 hüpet päevas, mõnikord 1000. Pagan, pean vist ratastooli tellima, sest tuhande hüppe järel väga kõndida ei taha.»
Sotši olümpial esikümnesse
Üks on selge: Nurmsalu ei taha näha treenerina kedagi teist kui Sarparantat. Paraku on Soome suusahüppekoondise seis segane. Räägitakse, et peatreener Pekka Niemela saab hundipassi. «Ja siis ma ei tea, kas Sarparanta koondise teise treenerina jätkab. Kui mitte, tuleb ta täiega endale juhendajaks palgata, mistahes tingimustel. Tema tahab töötada minuga ja mina temaga. Seni maksab poole töötasust Eesti, poole Soome.»
Nurmsalu tahab mõistagi jätkata harjutamist Soome koondise juures. Suhted treeningkaaslastega on muutunud – vaatamata sellele, et eestlane hooaja lõpus võistlustel parim «soomlane» oli – semulikuks: «Trennis ja võistlustel oleme konkurendid, muul ajal sõbrad. Ütleks: ma ei kuulu Soome tiimi, vaid me oleme üks tiim. Just soomlased olid esimesed, kes mind Planicas õnnitlesid. Südamest, mitte moe pärast. Peagi tulevad poisid mulle Tallinna külla, suvel Otepääle treeninglaagrisse...»
Järgmise hooaja plaanidest rääkides kasutab Nurmsalu treeneri abi. «Siis ei saa mind milleski süüdistada, need on Sarparanta sõnad: sihime Sotši olümpial esikümnesse. MK-etappidel seevastu tahaksin stabiilselt 20.–30. koha vahele hüpata ja puhuti sähvatada. Näis.»
Nurmsalu talv
• Kaarel Nurmsalu kogus tänavu MK-sarjas 40 punkti ja sai kokkuvõttes 49. koha. Punktidele ehk 30 parema sekka pääses ta neljal korral. Seni oli parim Eesti suusahüppaja kogunud talvega 28 punkti, Jaan Jüris 2003. aastal.
• MK-sarja kokkuvõttes oli Nurmsalust parem vaid üks soomlane – Lauri Asikainen – kes kogus 50 punkti.
• Nurmsalu edestas hooaja 9 võistlusel kõiki soomlasi, kusjuures üheksast talve viimasest võistlusest kaheksal.
• Auhinnaraha teenis Nurmsalu 3950 Šveitsi franki ehk 3251 eurot.