Kogemused ja kindlus tõid Selverile kulla

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selveri mängijad lasid iga võidetud punkti järel emotsioonidel möllata. Esiplaanil on käed tava poole löönud sidemängija Martti Keel, paremal rõõmustab Martti Juhkami.
Selveri mängijad lasid iga võidetud punkti järel emotsioonidel möllata. Esiplaanil on käed tava poole löönud sidemängija Martti Keel, paremal rõõmustab Martti Juhkami. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Finaalseeria viies mäng. Kolme võiduni peetava seeria klassika. Taganeda pole enam kuhugi, üks meeskond saab kaela kuldmedali, kätele karika ja õhtul võimaluse pidada võidupidu. Kaotajale jääb lihtsalt hõbe ja võimalus õhata, et me võinuks ju võita… Ja kuigi eile kogunes Pärnu spordihoonesse täismaja publikut vaatama oma linna poiste sangariteks tõusmist, krooniti meistriks Selver.

Tallinna meeskonna 3:1 võidumängu sisse mahtus kõike: kogenuma meeskonna üleolekut, mängu tähtsusest tingitud kramplikkust, publiku joovastust ja kurbust ning treenerite tavalisest suuremaid emotsioone. Selveri peatreener Avo Keel, kes võitnud tiitleid mängijana ja treenerina, lõi pärast oma meeskonna viimast punkti käed tava poole ja kallistas südamest oma abilise Raul Reiteriga. See võit oli tema jaoks tähtis.

«Ma pole ju veel mandunud, vaid pump ikka lööb sees,» põhjendas Keel viimase kohtumise emotsionaalsust. Ta tunnistas, et kodustest tiitlitest hindab ta kõige kõrgemalt Eesti-Läti ühisliigat, kuid emotsionaalselt on olulisem just Eesti meistri tiitel. «Hooaeg lõppes meie jaoks hästi, nurisemiseks pole küll mingit põhjust. Finaalseerias pole võimalik juhuslikult võita, selleks peab ikka parem olema. Võit olnuks juhus vaid siis, kui viienda mängu viiendas geimis olnuks seis 13:13. Seekord olid finaalis kõige sitkemad meeskonnad.»

Meresaar tahtis rohkem

Selveri poolel olid kogemused – vanameistrist kapten Argo Meresaar on karjääri jooksul pidanud igasuguseid kohtumisi, nagu ka Kristjan Õuekallas ja libero Asko Esna. Paras ports kogemusi on ette näidata ka Martti Juhkamil. Lõpuks pääsesidki kogemused ja võidutahe maksvusele.

«Tahtsin täna võitu Raadikust (Pärnu kapten Andrus Raadik – toim) rohkem,» olid finaalseeria vältel Selverit vedanud diagonaalründaja Argo Meresaare esimesed emotsioonid. «Endal ei tulnud ehk mäng kõige paremini välja, aga õnneks oli meil Juhkami, kes pallid vajalikul hetkel maha lõi.»

Juhkami tõusis heasse hoogu just seeria kahes viimases kohtumises, vähendades sellega Meresaare koormust ja muutes Selveri rünnaku efektiivsemaks. «Eks minu asi ongi need pallid maha lüüa,» sõnas eile 20 punkti toonud mees, kes tänavu spetsialiseerus diagonaalründajast tagasi nurgamängijaks. «Lihtsalt ei tulnud selles seerias midagi.»

Pärnu klubi peatreener Urmas Tali, kes pidi mängu järel lohutama oma pisaraid valanud tütart, tunnistas, et meeskond jäi otsustava mängu pingele alla. «Väristasime liiga palju kätt. Kui niisuguse meeskonna vastu sellisel hetkel kaotusseisu jääd, on sealt väga raske välja tulla. Närv tuleb sisse ja mäng läheb käest,» rääkis ta. «Üks asi on põhiturniir, teine asi aga ühest kohtumisest sõltuvad finaalid, nagu täna. Meil pole nii kogenud mehi nagu Õuekallas ja Meresaar, kes on selliseid finaale mänginud küll ja küll. Samas oli see meie mängijate jaoks ülioluline kogemus.»

Selveril jagus rohkem jõudu

Pärast laupäevast treeningut koju sõites meenutas Keel seeria kolmandat kohtumist, kui võõrsil jäädi alla 2:3. «Selles mängus olid meil oma võimalused ja seepärast mõtlesingi, et tegelikult oleks võinud juba kõik läbi olla,» rääkis ta peas tiirelnud mõtetest. Nüüd on juba teda, et see kaotus jäi Selverile tänavusel hooajal viimaseks.

Hullumeelse mängugraafikuga finaalseerias suutsid nad reedel kodus seeria viigistada ja eile otsustavas mängus võidu vormistada. «Meil oli pooltõbiseid palju, aga Pärnulgi polnud kergem, platsil nägin nende poolel teipi päris palju,» rääkis Keel. «Huvitav oli kuulata, kui kõik rääkisid, et pikas seerias on eelis Pärnu poolel. Ma ei hakanud spetsiaalselt ka nendele juttudele vastu vaidlema. Kõige rohkem muretsesin Meresaare pärast, sest talle polnud vahetust. Aga näiteks neljandas mängus oli just Meresaar väga kõva!»

Meresaar oli ise ilmselt muretum. Ta tunnistas, et aimas juba enne eilset kohtumist, et Selveri kehaline seisund on pärnakatest parem. «Lisaks tegime väga põhjaliku kodutöö ja Pärnu ei suutnud meid enam eriti üllatada, kõik käis justkui stsenaariumi järgi,» rääkis ta. «Ütlesin enne mängu kaaslastele, et täna on selline mäng, kus iga geimi tuleb mängida nagu viiendat.»

Eilne kohtumine kulges omapärases rütmis – Selver võitis üsna kindlalt kaks esimest geimi, ent kolmandas lagunes täielikult, kriisi tipphetk oli seisul 3:14. Alates sellest seisust hakkasid Selveri mängijad jälle elama ning geimi lõpp aeti pingeliseks. Viimasel hetkel suutis Andrus Raadik geimi siiski Pärnule päästa. «Selliseid asju juhtub tihti – mees, kes suudaks leida võimaluse, kuidas seda vältida, saaks väga rikkaks,» leidis Keel.

Otsustavas neljandas geimis oli Selver taas pidevalt kerges eduseisus, ent lõpu eel lubati Pärnul paar korda viigistada ning see pani Keele meeste aadressil sajatama. «Meil oli mitu seisu, kus tulnuks vastane ära murda, aga seda ei tehtud,» nentis ta.

Meresaar tunnistas, et ilmselt hakkas võiduaimdus vahepeal segama. «Ilmselt arvasime, et 2:0 pealt võtame selle mängu ka ära. Aga neljandaks geimiks kütsime end taas üles ja saime hea rütmi tagasi,» sõnas ta. «Täna tundsin kogu mängu ajal, et on meie päev ja suudame selle otsustava mängu võita. Finaali otsustavas kohtumises on iga geim nagu viies geim.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles