«Tundub, et kõiki teisi häirib see rohkem, kui mind ennast,» nentis ta. «Võib-olla siis, kui läinuksin välismaale koos perekonnaga, oleks asjad teistmoodi. Tegelikult olen ju käinud hiljem ka testimisel Prantsusmaal ja Itaalias, kuid ühes kohas ei tahtnud mind klubi, teise ei soovinud ise minna. Pealegi olen kodus olles saanud pidevalt osaleda eurosarjades, välismaal poleks pruukinud sellist võimalust tekkida.»
Lihtsalt välismaale mineku pärast pole Meresaar aga hakanud rabelema, sest sportlikku taset on koduski piisavalt ning ta on aru saanud, et sugugi alati pole kõrgem tase leegionäriks mineku peamine mõte. Tihti otsitakse raja taga hoopis paremat teenistust.
Aga kas Eestis tasub siis võrkpalluri elu majanduslikult ära? Meresaar tunnistas, et ühel hetkel tegi Selver sellise pakkumise, mis muutis välismaale mineku mõttetuks. See on võimaldanud normaalselt ära elada, kuid suurt rikkust pole tekkinud.
Välismaale minekust rääkides on Meresaarel siiski veel üks detail hingel. «Tunnen, et noorest peast jäid mul teatud mänguelemendid piisavalt lihvimata – näiteks blokk ja kaitsemäng võiksid olla palju paremad. Noored, kes praegu peale tulevad, on selles mõttes paremad,» mõtiskles ta.
Viimased 24 aastat oma elust võrkpallile pühendanud Meresaar pole veel tüdimust tundnud. Tavaliselt tabab teda küll jaanuaris korraks energiakriis ja siis ei tahaks ta üldse midagi teha, kuid näiteks tänavu sai kriis kiiresti ületatud. «Vastikust pole ma võrkpalli vastu kunagi tundnud, kui see peaks aga ühel päeval tulema, siis peab tegema omad järeldused,» lausus ta. «Olen küll aastaid mänginud samas meeskonnas, kuid kaaslased on vahepeal muutunud. Nüüd on kõrval nooremad mehed ja ega mulgi pole muud teha, kui nendega kaasa ulguda.»
