Vabavõitleja Jorgen Matsi ei usu, et tal tänu oma erialale on teiste sportlaste ees oluline eelis.
Psühholoogina sportlase rollis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti sportliku vabavõitluse ehk MMA üks pioneere Jorgen Matsi pole just tavaline sportlane. 30-aastane Matsi töötab psühholoogina ja tegeleb ka spordipsühholoogilise nõustamisega. Viimati 2011. aasta kevadel MMA liigas Raju võistelnud Matsi otsustas tänavu pausi lõpetada ja esmakordselt Rocca al Mare suurhallis peetud Rajul fännide rõõmuks taas puuri astuda.
Ja kuigi oma eriala tõttu pole Matsi päris tavaline sportlane, tuli ka temal silmitsi seista võistluseelse ärevusega ja peas tiirelnud mõtetega eesseisvast matšist. «See on täiesti tavaline, aga sellest on hästi oluline lahti lasta,» nentis Matsi. «Nendest mõtetest pole mingit kasu, eriti kuna nii kahevõitluse kui igasuguste sportmängude spetsiifika on see, et meil võib algne mänguplaan või strateegia olla, aga peab olema valmis selleks, et kõik muutub. Kõike, mis vastasest sõltub, ei saa ette ennustada.»
Matsi fännisärkidel on loosung «Oota ootamatusi» – selle järgi juhindub ta ise ja soovitab ka teistel sama teha. «Alati võib ette tulla ootamatusi ja see on paratamatu,» lausub Matsi. «Enamasti on sportlastele niisugune lõputu peas läbimängimine kahjulik ja selle tõttu on hästi oluline oskus ennast sellest distantseerida, saada aru, et aju laseb tühikäigul ja sellest ei pea ennast segada laskma.»
Male reaalajas
Matšiks valmistudes lähtus Pärnust pärit sportlane samadest õpetussõnadest, mida ta muidu teistele edasi annab. «Spordipsühholoogias on võtted üldiselt samad, aga tuleb otsida üles individuaalsed nüansid, mis inimesele sobivad,» selgitas Matsi. «Hästi oluline on jätta sisse paindlikkus, see ongi normaalne, et kõiki asju ei saa teha. Näiteks mul oli valmis mõeldud, mis pusaga ma sisse jalutan, kuid unustasin selle pusa maha. Aga mul peab olema teadmine, et mingid asjad võivadki minna valesti ja pusa ei ole mingi õnneasi, sellest ei sõltu kuidagi mu sooritus.»
Kas psühholoogina on kergem profispordiga tegeleda ja võistlusteks valmistuda? «Kui sportlasel on hea spordipsühholoog, pole minul mingit eelist,» arvas Matsi.
Nii mõnigi kiibitseja on imestust avaldanud, miks haritud noormees üldse sellise alaga tegeleb, Matsil on aga mõtlemata sellele vastus olemas. «Sest see on lihtsalt uskumatult põnev!» rääkis ta õhinal. «Mulle isiklikult meeldib seda ala väga õppida, seal on nii palju nüansse, nii tehnilises kui taktikalises mõttes, see on nagu male reaalajas. Ja võistlemine on ülim keskkond, kus seda oskust testida.»
Natuke roostes
Olles andnud nõusoleku seekordsel Rajul osaleda, planeeris Matsi korraliku kümnenädalase ettevalmistuse, plaanid lõi aga segamini kuus nädalat tagasi saadud vigastus. «Sain ninaluusse kaks mõra. Arstid ütlesid, et paraneb ilusti võistlusteks ära, aga kontaktiga treenimisele pani see täieliku keelu sisuliselt võistlusteni välja, see oli häiriv ja muutis kindlasti ärevaks,» tunnistas Matsi. «See pani rohkem muretsema, kui valmis ma ikkagi olen. Aga puuris sees enam ärevust polnud, kuigi tundsin, et olin natuke roostes. Tegelikult ei tohiks puuris mõelda, et nüüd teen seda ja siis toda, aga mul ikka mõne koha peal jooksis juhe kokku ja oli vaja võtta mõttepaus. Tegelikult tuleb pea puhas hoida.»
Lõpuks läks kõik siiski hästi ja Matsi teenis Raju 11 peamatšis oma profikarjääri kuuenda võidu, olles kohtunike ühehäälse otsusega parem itaallasest Giorgio Belsantist. «Loomulikult on kahju, et lõpetust ei tulnud, aga sooritusega jäin üldpildis rahule,» sõnas Matsi. «Sain kätte ka mõned vead, mida jälle parandada.»
Matsi avaldas, et võit tekitas temas soovi ka edaspidi Rajul võistelda. «Mul vist pole vahetult pärast võistlust kunagi varem olnud nii tugevat treenimise ja uuesti võistlemise motivatsiooni kui praegu,» muheles ta.