Eesti suusasprindikoondis on ikka peatreenerita, kuigi ametikoht pidanuks täituma juba eelmise nädala lõpus. «Sprindirindel muutuseta,» kirjeldas suusaliidu spordidirektor Raul Olle olukorda. «Otsustamine venib seetõttu, et tahame teha parimat valikut.»
Postimehele teadaolevalt soovivad sprinterid ise, vähemalt osa neist, jätkata senise juhendaja Bjørn Kristianseni käe all, kuid suusaliit norralast väga ei soovi. Põhjus peitub tulemustes, õigemini nende puudumises. Niisiis otsitakse kandidaati, kes sobiks kõigile ja suudaks ka sprinterid maailma tipule lähemale viia. Välismaalt on raske kedagi nõnda ruttu leida, raha suusaliidul ülemäära ei ole ning sestap otsitakse peatreenerit Eestist.
Väidetavalt on pakkumine tehtud nii mõnelegi, kuid huvi pole üles näidanud keegi. Suusaringkondades räägitakse, et sprindikoondise õhkkond ei ole töötegemiseks just kõige meeldivam, sest sportlased on liiga individualistid ja oma arvamustes kinni.
Tõdetakse sedagi, et Kristianseni soovitakse treeneriks seepärast, et tema käe all on mõnus harjutada, ta ei vii sprintereid mugavustsoonist välja.
Küll aga ei saa paljud aru, miks peatreeneri ametisse nimetamine venib. Kõlas arvamus, et sprinterite viimase talve tulemused ei anna neile küll mitte mingit sõnaõigust juhendaja määramisel. Arvati, et suusaliidu juhtorganid peaks sprinditreeneri paika panema ja kes sportlastest sellega rahul ei ole ega täida harjutusplaane, vaadaku ise, kuidas hooajaks valmistub, ent koondise hüvedest ta osa ei saa.
Niisiis, ajal, mil tuleb Sotši mängudeks valmistuda, jageletakse olematu treeneri ümber. Kuidas see suusatajaid arendab, on iseasi.