Vaatamata sprindikoondislaste soovile jätkata senise peatreeneri Bjørn Kristianseni käe all, andis Eesti Suusaliit norralasele hundipassi. Põhjusi, miks koostöö Kristianseniga lõpetati, spordidirektor Raul Olle ei nimetanud, kuid möönis, et sprinterite viimase hooaja tulemused on läinud selgelt allamäge ega sisenda edasise suhtes optimismi. Uus peatreener peaks selguma selle nädala lõpus või järgmise alguses.
Kristianseni eksirännakud Maarjamaal on sellega lõppenud. Norralane alustas tööd 2006. aasta sügisel, tõstis küll sprinterite taset, kuid tippu ei suutnud viia kedagi. Kogu kamba ja võistluste peale kokku pääsesid Eesti kiirsuusatajad MK-etappidel ja tiitlivõistlustel kõigest kaks korda finaalsõitudesse – mõlemad puhul Peeter Kümmel –, kuid mitte pjedestaalile.
Möödunud talvel jõudsid eestlased vaid Kuusamo MK-etapil eelsõidust edasi. Pärast totaalset põrumist Val di Fiemme MMil laiutas Kristiansen käsi: «Ma ei saa aru, mis juhtus!»
Teadmatuses kobava peatreeneriga on raske Sotši olümpiale vastu minna. Sprinterid ise leidsid hooaja lõpus, et parema puududes tasuks ehk jätkata Kristianseniga ning mitte muuta treeningute süsteemi ja metoodikat, kuid suusaliidu juhid arvasid teisiti.
«Sprintereid ilmselt säärane otsus ei rõõmusta, aga viimase aasta tulemused on selgelt alla igasugust arvestust,» tõdes Olle.
Muide, ajal, mil Eestis veel kaaluti Kristianseni kandidatuuri, püüdis too saada ka Läti suusakoondise peatreeneriks. Lätis norralast paraku ei tahetud.
«Ma ei saaks öelda, et olen Kristianseni lahkumise pärast väga pettunud,» sõnas sprinterite eestkõneleja Peeter Kümmel. «Alaliit on see, kes peatreeneri määrab. Praegu on vara öelda, mida ma edasi teen ja kas küsin ka edaspidi Kristiansenilt nõu. Ilmselt mitte. Saame uue juhendaja ja asume tema käe all tööle.»
Olle ega ka keegi teine ei avaldanud, kes võiks uueks peatreeneriks saada. Läbirääkimised käivat, kandidaate olevat ka piiri tagant. Samas möönis Olle, et nii mõnigi eestlane, kellele seda tööd pakuti, vastas kohe eitavalt.
Postimehele teadaolevalt peetakse teatud sprintereid liiga iseteadlikuks. Uuel treeneril olla keeruline, kui mitte võimatu, neid oma ideede järgi tööle panna.
Tanel Ojaste, kes tunamullu, kui Kristiansen Norras viibis, sprindikoondist juhendas, ei soovinud oma kogemustest rääkida. Küll aga tegid seda kõrvalseisjad: osa sprintereid lükanud Ojaste plaanid kõrvale, harjutanud omasoodu, kuid laiutanud hiljem käsi – näe, treener ei vedanud välja. Küll aga pidas Siim Sellis tunamullu Ojaste näpunäidetest täpselt kinni ja teenis Eestis aasta parima suusataja tiitli.
Üks võimalik peatreenerikandidaat põrutas Postimehele otse: «Või mul vaja nende professoritega vägikaigast vedada!»
«Tuleb leida treener, kes saab sportlastega hea klapi, kui ei saa, on lugu niru,» tunnistas Olle. «Tavaelus peaks treeneri ja sportlaste vahel olema inimlik läbisaamine, kuid treeningutel tuleb end kehtestada, vajadusel karmilt ja nõudlikult.»
Ent mis juhtub, kui mõni sprinter tahab treenida omal käel, mitte peatreeneri juhendamisel?
Olle: «Tal on selleks igati õigus, sest MK-etappidele ja olümpiale pääsu otsustavad tulemused. Samas peab suusaliit otsustama, mil määral saab eraldi treeniv sportlane osa koondise hüvedest.»