Eesti ratsutamisiludus pürgib maailma tippu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolisõitja Grete Barake.
Koolisõitja Grete Barake. Foto: Mihkel Maripuu

Maarjamaa kaunitar ratsutamas üle lillepõllu – tundub nagu stseen muinasjutulisest filmist. Eksite, piiga on hoopis Eesti perspektiivikamaid ratsasportlasi Grete Barake.




Üks Eesti paremaid ratsaspordi koolisõitjaid Barake alustas eelmise aasta lõpus Saksamaal koostööd nimeka treeneri, mitmekordse olümpiavõitja Monica Theodorescuga.

Eestisse satub koolisõitja nüüd haruharva, kuid leiab, et kõik ohverdused, sealhulgas perest ja sõpradest eemal viibimine, on end igati ära tasunud.

«Kui ratsutamises üldse kuhugi treenima minna, siis Saksamaale või Hollandisse. Koolisõidus on Saksamaa number üks valik,» selgitas Osnabrücki lähedal treeniv iludus. «Kogemusi olen kõvasti saanud. Koostöö laabub ja see on mind palju edasi aidanud.»
«Ma ei ütleks, et õppisin midagi kardinaalselt uut, aga juba see, et treenin tegeva tippsportlase kõrval ning saan pidevalt jälgida nende treeninguid ja suurvõistlusteks ettevalmistust, on palju juurde andnud. Näen, kuidas nad probleeme lahendavad ja taktikat muudavad – see on suur pluss,» jätkas ta.

Kümne aasta plaanid tehtud

Barake treenis Saksamaal ka enne Theodorescu tiimiga liitumist. Varem oli Barake aasta jagu Udo Lange käe all. Kaks tipptreenerit on tema meelest aga nagu öö ja päev.

«Udo juures olin nagu sõjaväes. Nüüd on palju rohkem iseseisvat tööd. Kuna Monica võistleb kogu aeg tippvõistlustel, on ta kodus vähem,» sõnas Barake, lisades, et sellel on nii häid kui halbu külgi. «Mulle sobib karmim stiil. Samas treenin olümpiasõitjate kõrval, nii et isegi kui teda pole, on alati keegi, kellelt nõu küsida.»

Theodorescu nimi on ratsutajate seas kõrgelt hinnatud ning ka see oli üks põhjuseid, miks sügisel mõned kuud Eestis treeninud Barake uuesti Saksamaale siirdus.

«Eestis tunnen, et areng seisab, ja muutun närviliseks. Sügisel tundsin siin treenides tagasiminekut. Oli valida, kas edasi liikuda või olla harrastusratsutaja,» tunnistas ta. «George Theodorescu ehk Monica isa oli koolisõidu legend, kuid ta suri kaks aastat tagasi. Kahju, et jäin hiljaks.»

Järgmised kümme aastat kuuluvad Barakel kindlasti ratsutamisele – see on lisaks tippspordile ka tema suur kirg ja hobi. «Naudin seda. Põhiline ongi, et isu ära ei kaoks. Kui teha tööd ja nautida, siis tulevad ka tulemused,» mõtiskles ta.

Teisest küljest on koduigatsus sõprade ja pere järele Barake sõnul tohutu ning lisaks on kodumaal eluolu palju huvitavam. Eestlanna lohutab end mõttega, et Saksamaa pole kodust sugugi kaugel ning tema liibanonlasest abikaasa Abdulkarim Barake saab oma äri kõrvalt tihti seltsiks olla.

«Abikaasa reisib poole ajast ning teise poole on minuga. Samuti on ju Skype ja MSN olemas,» selgitas naine säravalt. «Esimesed kuu aega polnud mul internetti, siis pidin küll hulluks minema.»

Ei mingit puhkust

Eestlannal pole Saksamaal olles kuigi palju vaba aega ja seda ta eriti ei ihkagi. Oma 30 hobusest on Barake Saksamaale viinud kuus ning kogu päev kulub treenimisele ja nendega tegelemisele.

«Igal hommikul ärkan üles ja mõtlen, kuidas saaks kiiremini talli. See on kohe selline kutse. Ma ei pea ennast kunagi sundima,» kirjeldas Barake. «Puhkust mul eriti pole. Hobused on mu kirg ja ma ei tunne, et peaksin nendest puhkama. Mulle meeldib, kui minu puhkus on hobustega seotud.»

Barake rõhutas, et loomadega töötades ei tohi kunagi olla vaid tulemustele orienteeritud – hobused on pereliikmed ja sõbrad ning kõigist ratsudest ei saa tipptasemel tegijaid.

«Ratsutajatel on olulisim kannatus. Võid näiteks avastada viie aasta pärast, et ei tulegi tipphobust ja siis tunned, et oled tühja tööd teinud,» selgitas ta. «Ma ise seda ei põe, et ei tule Grand Prix hobust. Olen oma põhihobuse Hot Chocolate’iga töötanud kümme aastat, ja isegi kui temast ei tule olümpiavõitjat, olen talle tänu võlgu. Ta on mulle palju rohkem andnud, kui oleksin osanud arvata.»

Just Chocolate’i ja teise põhiratsu Chance’iga kavatseb Barake üsna pea ette võtta ka tõsisemad võistlused. «Praegu on rohkem selline õppimisperiood. Katsun kord kahe kuu jooksul võistlustel käia hobuste pärast, kuna Chocolate on arg hobune. Sügise poole tahaksin alustada suuremate turniiridega,» teatas ta.

Kuigi pikas perspektiivis julgeb sihikindel naine unistada ka olümpiamängudest, siis teisest küljest tunnistas Barake, et kvalifitseerumine on ratsutamises vägagi keeruline. Praegu on reaalsemaks eesmärgiks suure ringi võistlused ehk GP-etapid.

«Kiiret pole. See on hea ala, kuna vanus ei suru tagant, nagu mõnel teisel spordialal. Mida rohkem on kogemust, seda tõenäolisem on ka läbilöömine. Tipptegijad on kõik ikka üle 30,» selgitas 27-aastane Barake. «Kui kõik peaks hästi minema ja tervis on hobustel korras, tahan järgmisel aastal suuremad stardid ette võtta.»

Grete Barake


Sündinud 12.03.1982 Tallinnas


Suurimad saavutused:


•    Aubenhausen, Prix St. Georges 68,833%, 2. koht; CDI Brno, Intermediate I klass: 66,083%, 5. koht; CDI Munich, Prix St Georges: 67.100%, 6. koht, Intermediaire I: 65.050 %, 6. koht; CDI Sunshine Tour, Vejer de la Frontera, Prix St. Georges: 64,917%, 3. koht.


•    Eesti parim 2005–2007, arvukalt auhinnalisi kohti rahvusvahelistel võistlustel aastatel 2005–2007 (2007. aastast treenib Saksamaal ja võistleb väljaspool Eestit).



koolisõit


Koolisõit on ratsasport, kus ratsanik näitab hobusele õpetatud harjutuste ja spetsiaalse liikumisviisi täpsust.



Iseloomuga hobused


Teame, et edukal sportlasel on teatud eeldused tipptasemel läbilöömiseks ning atleedid vajavad ka tugevat võistlusnärvi. Lisaks on erinevad tippsportlased erineva iseloomuga.



Uskuge või mitte, kuid ka hobustel on kõik täpselt samamoodi – on närveerijaid, on argpükse, on julgeid seltskonnahingi ja edevaid ratsusid.



«Koolisõidul on ülioluline, et pea kannataks tööd. Hästi hea iseloomuga hobune kipub aga loomult laisem olema,» selgitas koolisõitja Grete Barake.



Barake selgitas, et 20 esimest võistlust lähevad enamasti aia taha, kuna hobused pole võistlustega harjunud – kõik on uus, palju on ümberringi sagimist ning õhus on tohutult uusi lõhnu. (PM)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles