Eesti koondise briljantne töö viis Jõeääre võidule

Jaan Martinson
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülemeelikud võidumehed üksteis vahuveiniga pritsimas - kõige kõrgemalt astmelt saab väärt joogiga hullata enese sõnul elu tähtsaima võiduni jõudnud Gert Jõeäär.
Ülemeelikud võidumehed üksteis vahuveiniga pritsimas - kõige kõrgemalt astmelt saab väärt joogiga hullata enese sõnul elu tähtsaima võiduni jõudnud Gert Jõeäär. Foto: Karli Saul / SCANPIX

Triumf Tour of Estonial näitas, et Eestil võiks olla Pro Continentali tasemel profimeeskond.   

«Eesti meeskond tegi kogu Tour of Estonia jooksul suurepärast tööd, tänu neile ma võitsingi,» andis Eestimaa velotuuril triumfeerinud Gert Jõeäär kaaslastele au. See, kuidas eestlased end tühjaks sõites kaks viimast päeva Jõeääre sinist liidrisärki kaitsesid, väärib aplausi.

Lühikese velotuuri võitmine on tegelikult imelihtne: mine temposõiduga liidriks, organiseeri järelejäänud kahel etapil meeskonna abiga grupifinišid ning jälgi, et ohtlikud rivaalid preemiasekundeid ei nopiks. Lihtne tõesti. Teoorias. Aga mitte praktikas. Saati kui sul on satsis seitsme amatööri kõrval vaid üks tõsine proff ning vastas kolm teise taseme ehk Pro Continentali tiimi.

«Vaatad küll, et võiduks tuleb tasa teha vaid mõni sekund, mis see siis ära ole, aga näe, ei tee,» selgitas Eesti koondise peatreener Toivo Suvi velotuuri filosoofiat vastaste poolt vaadatuna.

Enne viimast 150 km pikkust etappi Tartu linnaringil oli reaalseid võiduvõimalusi enam kui kümmekonnal ratturil. Fredrik Ludvigsson kaotas Jõeäärele 4, Stefan Schumacher 7, Linus Dahlberg 9, Davide Rebellin 11 sekundit. Prooviti küll ja veel, kuid eestlased tõrjusid kõik rünnakud.

Tegelikult ei uskunud suurt keegi, et Eesti koondis – Jõeäär, Rene Mandri, Alo Jakin, Risto Raid, Silver Schultz, Martin Laas, Krister Raudsepp ja Timmo Jeret – suudaks Tartu sõitu algusest lõpuni kontrollida. Mehed olid pärast Tallinna-Tartu etappi, kus algusest lõpuni eesotsas tuult murti, üsna küpsed ja eesootavad linnaringid rasked. «Vaevalt tiim mind palju aidata saab, pean ise mees olema,» tõdes Jõeäär eelmise päeva õhtul. Ta eksis.

Eestlastel oli plaan ja koduseinad. «Enamik meist on mitu korda Tartu tänavasõidul osalenud. Teadsime rada ja sedagi, mis ees võib oodata,» selgitas tiimi vaimne liider Rene Mandri, kes võitis Tartu GP mullu ja keda eksperdid pidasid võidu peamiseks sepistajaks. «Tartu ringidel on lihtne vastaseid kõikuma lüüa. Kardetakse kustumist. Et ei peeta lõpuni vastu. Meie teame, et kogu see sõit on üks kannatamine algusest lõpuni. Panime taktika paika ja kõik toimis täpselt plaani järgi.»

Kui tosinast ringist oli sõidetud kolm, tehti briljantne lüke: seitse meest läks oma teed, nende seas ka Eesti koondislane Alo Jakin. Ta oli põgenikest üldarvestuses kõrgeimal kohal ja seega tõusis tuuri virtuaalseks liidriks. Sellest hetkest kaotasid eestlased peagrupis töötamise vastu igasuguse huvi ning seadsid end teiste tuulde puhkama. «Taktikaliselt kaunis käik,» kiitis rattaguru Jaan Kirsipuu.

Kui jooksikud kinni püüti, asus Eesti taas grupi etteotsa tempot tegema. Jõeäär pidas silmas peamisi rivaale ning kui nood oleks rünnanud, hüpanuks ta kohe tuulde. «Üritati küll, eriti viimasel ringil, kui Rebellin mitu korda spurtis, aga ma olin valvas,» rääkis Jõeäär.

Kolmel viimasel ringil kruvisid eestlased tempo maksimaalseks: «Vedasime nagu suutsime, et keegi rünnata ei saaks,» selgitas Mandri, kes end ring enne lõppu pildituks sõitis ja katkestas.

Grupifinišis jäi Jõeääre ülesandeks kontrollida, et ohtlikest meestest parima sprindijalga Dahlberg ei võidaks, ja istuda lõpusirgel ta tagarattas, valmis tuulest väljuma. Rootslane etappi ei võitnud, jäi neljandaks, Jõeäär seitsmendaks ning Eestimaa tuuri esikoht oligi fakt.

Kirsipuu oli üllatunud: «Poleks oodanud, et koondise poisid nii kõvad on. Aga järelikult on! Ning Jõeäär ja Jakin olid tegelikult üleplatsimehed, kogu tuuri tugevaimad.»

Tour of Estonia direktor Indrek Kelk oli samuti vaimustuses nii tulemusest kui eestlastest: «Tõestasime, et Eesti koondis on võimeline sõitma väga kõrgel, Pro Continentali tasemel. Siit võiks äkki edasi minna? Moodustada meeskond? Rahvusvahelise pealkirjaga – Estonian Global Cycling Project.» 

Jõeäär: «Elu tähtsaim võit!»

Gert Jõeäär sai karjääri viienda ja kuuenda profivõidu, triumfeerides Eestimaa velotuuri teisel etapil ja kokkuvõttes. «Elu tähtsaim võit,» kinnitas ta šampanjast tilkuvana pjedestaalilt alla ronides ning lubas sinise liidrisärgi kui ajaloomälestise ära raamida ja seinale kinnitada.

«Meeskond töötas täiuslikult, vaid tänu kaaslastele võitsingi,» andis Jõeäär abilistele au. «Väga mõnus on sõita tuuri, kui sul on nii väärt partnerid. Olime kui ühtne löögirusikas.»

Eesti koondis teenis kamba peale auhinnaraha 5331 eurot, millest läks 30% kõiksugu maksudeks. Järelejäänud 3731 eurot jagatakse tavapäraselt tiimi liikmete vahel, mis tähendab, et iga mehe rahakott täieneb 466 euro võrra.

Tour of Estonia   

Lõppseis: 1. Gert Jõeäär 11:02.01, 2. Fredrik Ludvigsson +4, 3. Stefan Schumacher +7, 4. Bartlomiej Matysiak +7, 5. Linus Dahlberg +9, 6. Davide Rebellin +11, 7. Ilja Davidenok +13, 8. Martin Mortensen +14, 9. Alo Jakin +15. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles