Algaja golfiblogi: vihmad, tuuled ja senitundmatu lihasevalu

Kaarel Täll
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaarel Täll
Kaarel Täll Foto: Andres Haabu

Postimehe spordireporter Kaarel Täll teeb sellel suvel läbi Rohelise Raja (Green Card'i) kursused ja peab samal ajal blogi, kus kirjutab ausalt ja avameelsest, mis ta golfimängust arvab. Seni puudus tal golfiga igasugune kokkupuude, kuid uue väljakutse võttis Täll vastu avasüli. Golfi kohta on liikvel palju jutte – küll on tegemist on rikaste alaga, küll mängivad seda ainult pensionärid. Igal juhul proovib reporter jõuda suve jooksul selgusele, mis ala see golf siis ikkagi on ning kes ja miks sellega tegelevad. Kusjuures golfiliidu kodulehel seisab üleskutse: «Eesti golfar olümpiale!». Kas Tällil on võimalust?

Neljapäev, 4. juuli

Nii, minu golfarielu on alanud! Mitte kõige intensiivsemas hoos, kuid see viga saab parandatud. Pärast esimest kolmepäevast treeningsessiooni pidigi pausi võtma, sest valu tegid sellised lihased, mille olemasolust polnud mul endal õrna aimugi.

Milline näeb siis välja ühe tulevase väga hea golfimängija karjääri algus? Üks võimalus on minna Niitväljale, kus ootab sind väga kihvt golfiõpetaja Lee Marshall. Manchesterist pärit jalgpallifänn, kes sellest aastast Eestisse tööle asus. Varem on mees töötanud näiteks Hiinas ja Vietnamis golfiklubide tegevjuhina.

Alustuseks uurisime koos väga kogenud pro'ga golfivarustust ja harjutasime kõige lihtsamaid lööke, mis ei ole tegelikult üldse lihtsad. Jalutasime mööda golfiradu ja tutvusime väga põgusalt rajal kehtiva korraga. Etiketi kohta sai tegelikult esimesel kolmel päeval üsna vähe teada, kuid pikem koolitus on peagi tulemas. Lee peamine eesmärk oli, et me harjuksime golfikeppi käes hoidma ja tunneks end palli lüües natukenegi mugavalt. Esimesel päeval oli palli löömisel keha asend ikka väga harjumatu, kolmandaks päevaks tundsin end juba vähe mõnusamalt.

Kolme päeva jooksul sai golfi mängida kokku ligi üheksa tundi. Muidugi võis jääda ka kauemaks harjutama, kuid minus isiklikult seda jaksu ei olnud. Juba teise päeva hommikul kella kümneks Niitväljale naastes oli tunda, kuidas mingid kahtlased senitundmatud käe küljelihased pinges on ja valu teevad.

Golfipallile pihta saamine on väga raske! Kõik, kes kursusel osalevad, arvasid alguses, et see asi tuleb lihtsamalt välja. Suure osa ajast veetsime katusealuses muru-range’is, kus kolme päeva jooksul proovisin endast võimalikult kaugele lüüa mitusada palli, kuid paljud neist lendasid minu varbast kõigest mõne meetri kaugusele. Lõpuks oli muidugi päris hea tunne, kui pallid kenasti läbi õhu vähegi kaugemale vuhisesid.

Puttamistreening on jälle vastupidine, sest seal tabasid kõik koguaeg palli, kuid valge kera täpselt õige tugevusega ühte pisikesse auku veeretamine on ka ikka kuradi keeruline. Puttamine nõuab eriti rahulikku meelt ja kindlameelsust, sest väga kerge on endast välja minna, mille tulemusena löögid veel rohkem mööda hakkavad minema. Vahepeal alustasime putting green'i kõrvalt, vähe pikema muru seest, et kombineerida pikemat lööki ja puttamist. Ega ka selle harjutuse juures esialgu kedagi edu ei saatnud.

Aga nüüd kõige olulisema juurde. Mängust on esmamulje hea ja tahan kindlasti hoolega harjutada, kuid tegelikult on kõige võluvam selle spordiala looduselähedus. Jalutad mööda ilusat loodust, pidevalt vahelduvad päike, vihm ja kõvemad tuuleiilid, kõik on vaikne ja viisakas. Riietus peab olema muidugi vastav – mind oleks vihmad ja tuulehood peaagu haigevoodisse kukutanud. Õnneks pääsesin.

Golfimängijate rikkusest ja vaesusest seekord ei tahaks juttu teha. Natukene rohkem peaks golfiradadel ringi vaatama ja maad kuulama. Kindel on see, et Niitväljal on kõik töötajad ja kaasmängijad seni väga sümpaatsed ja viisakad olnud.

Nüüd lähevad treeningud spetsiifilisemaks, tulevad neli erinevate löökide trenni ning reeglite ja etiketi koolitus. Seejärel lähen mängin koos pro'ga läbi PAR 20 väljaku ja päris lõpus seisab ees nn eksam ehk Green Card'i ring.

Neljapäev, 13. juuni

Alustuseks tahan südamelt ära rääkida, et senises elus on minu ainus kokkupuude golfiga see, kui ma kunagi Pärnu rannas minigolfi mängisin ja selles päris kehv olin. Sellel suvel on mul aga täiesti eriline võimalus alustada päris golfari karjääri ja ausalt öeldes olen ma kursuste eel üsna elevil.

Siia blogisse panen suve jooksul kirja mõtted ja emotsioonid, mis mind golfi mängides valdavad. Kindlasti tahan ma teada saada, kas golf on tõesti ainult rikaste pensionäride mäng või saab ka noor 25-aastane amatöörjalgpallur sellest mingi kaifi kätte. Levivad jutud, et golfi mängimine pidi päris kurnav olema ja mänguhoos läbitakse ohtralt kilomeetreid – varsti saan seda kõike omal nahal tunda.

Seni ei ole ma olnud eriline tervisesportlane – ma ei käi rattarallidel ja jooksumaratonidel, mulle meeldivad hoopis meeskonnamängud. Üksinda metsas joostes või rattaga sõites hakkab mul samuti igav – mul on vaja vastaseid, meeskonnakaaslasi ja mängulisust, siis muutub sporditegemine tunduvalt lõbusamaks.

Sellest järeldan, et golf ei pruugi olla päris minu ala, kuid annan talle võimaluse. Rikas ma ka ei ole ning pensionieani on samuti kõvasti aega. Kui sellest rikkusest rääkida, siis esmapilgul hinnakirjadega tutvudes ei ole asi üldse nii hull, kui algul eeldasin. See hunnik raha, mille eestlased igal kuul kõikvõimalike jõusaalide, zumbade ja aeroobikate peale kulutavad on samuti tohutu, kuid musklimehi ja aeroobikakuningannasid ei peeta üldiselt ülirikasteks. Golfi mängides saab vähemalt värske õhu käes jalutada, mitte higihaisuses jõusaalis Star FMi kuulata.

Nagu aru võib saada, olen positiivselt meelestatud ja ei jõua ära oodata oma esimest kolm päeva kestvat Rohelise Raja kursust Niitväljal. Lisaks teooriale saan esimesel päeval kätte võtta ka golfikepi ning teen läbi esimesed swingi ja puttamise treeningud.

Siinkohal tõmbakski blogi avapostitusele joone alla. Edasi muljetan siis, kui jõuan esimest korda Niitväljale ja näen oma silmaga, kui sile ja ilus on üks õige golfimuru. Samuti proovin inimeste nägudest välja lugeda, kas nad on rikkad ja vanad, noored ja vaesed, või on tegemist täiesti tavaliste lihtsate inimestega nagu mina.  

PS. Kommentaariumis avaldage julgelt oma mõtteid golfimängu kohta. Staažikamad mängijad võivad kirjutada oma kogemustest golfirajal ja parandada, kui ma juhuslikult täielikku jama peaks kirjutama. Algajad võivad samuti minu poole oma murede ja küsimustega pöörduda. Proovin aidata!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles