Jalgpallikoondise juunikuised maavõistlusmängud on selleks korraks peetud ning lõpptulemuseks jäi võit, viik ja kaotus. Teatavasti on selliste kohtumiste peamine eesmärk enamasti uusi mängijaid proovile panna ja neile võimalusi anda. Loomulikult nõutakse seejuures ka head tulemust, kuid see ei ole alati põhiline. Debüüdi tegi nende mängude jooksul vaid 27-aastane ründaja Rimo Hunt, ent oli ka mõningaid nooremaid mängijaid, kelle tegutsemisest võis välja lugeda tulevikulootust.
Kuna A-koondise mängudega samal ajal olid kavas ka U21 koondise EM-valikmängud, siis selle vanuserühma mängijad sel korral ennast Tarmo Rüütlile tõestada ei saanud ja seetõttu said võimaluse mehed, kes on aastaid olnud koondise piiri peal (kord sees, kord väljas) või siis pidanud tähtsamates mängudes enamasti leppima varumehe rolliga.
Nimetatud kategooriatest keegi siiski silmapaistvaid esitusi ei teinud ja võimalikuks põhikoosseisu kandidaadiks ei kerkinud. Seega võib eeldada, et koondise ringis jäävad nad samasse rolli edasi.
Kas siis üldse keegi paistis tulevikku silma pidades välja? Võiks nimetada kaks nime: 24-aastane Siim Luts ja 22-aastane Henri Anier. Kui koondisedebüüdi tegid mehed vastavalt 2010. ja 2011. aastal, siis tänavu on näidatud koondisesärgis ilmselget tasemetõusu.
Eelmisel aastal ei suutnud Anier Norra kõrgliigas läbimurret sooritada, kuid tänavu on mees sealses esiliigas ennast näidanud heast küljest ja on ka koondise ridades talle antud võimalusi oskuslikult ära kasutanud.
Talvel FC Flora särgi Rootsi tiimi IFK Norrköpingi oma vastu vahetanud Luts näitas samuti, et teisel pool Läänemerd veedetud aeg ei ole tühja läinud ja äärepoolkaitsjaid valides on Rüütlil edaspidi ka tähtsamates kohtumistes üks käik rohkem võtta.
Eesti koondise puhul on väga palju juttu olnud ründajatest – et ühtegi Andres Operi masti meest meil praegu ei ole. Siinkohal võiks ju lootusi asetada just Anierile, kes on seitsme koondisemänguga saanud kirja kolm väravat. Sel aastal on Anieri nimel koguni pooled koondiseväravad ja sügisesi valikmänge silmas pidades räägivad tema poolt kaalukad argumendid
Viimati alustas rahvusesinduses samasuguse hooga Sergei Zenjov, kes pika vigastuspausi järel sai taas kirja mängud koondise algkoosseisus. Vaatamata mõningatele võimalustele jäi värav küll sel korral löömata, kuid samas näitas ta ilmekalt, et temas peituv potentsiaal ei ole traumadega kuhugi kadunud ja parema füüsilise vormi korral on kahtlemata tegemist kõige ohtlikuma ründajaga Eesti koondises.
Kokkuvõtvalt võiks siiski öelda, et laias laastus tuleb ka sügisestes valikmängudes arvestada peatreeneril sellise koosseisuga nagu varem ja ühtegi väga säravat noort mängijat ei ole viimasel ajal esile kerkinud.
Lähiaja nappe võimalusi selles valdkonnas võib mõnevõrra välja lugeda ka U21 koondise viimatisest viigist EM-valikmängus Andorraga.