Tahtsime meeletult võita. Näidata, et Eesti on küll väike, aga võimas,» kirjeldas Eesti epeenaiskonna ankrunaine Irina Embrich kirge, tänu millele võideti Zagrebis Euroopa meistri tiitel. Vehklemisajaloo esimene võistkondlik kuld.
Kuldne Embrich: Eesti on väike, kuid vägev!
22. juuni 2013, 06:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti – Embrich, Kristina Kuusk, Erika Kirpu ja Julia Beljajeva – näitaski, alistades kõik vehklemismaailma vägevad: Prantsusmaa, Venemaa, Itaalia ja finaalis Rumeenia.
See oli kättemaksuturniir, kus said oma teenitud tasu kõik, kes viimastel aastatel takistanud Eesti neidude medalivõite või suuremaid saavutusi: Prantsusmaa alistas Eesti tunamullusel EMil heitluses pronksi eest, Venemaa tolsamal EMil poolfinaalis ja aasta varem otsustavas matšis olümpialepääsu nimel, Itaalia eelmise aasta MMi veerandfinaalis, Rumeenia mulluse EMi poolfinaalis. Nüüd pidid kõik üksteise järel, nina norus, lahkuma areenilt, kus Eesti võidutantsu tantsis.
Suur Venemaa langes
Eesti neidudel, kes võitsid eelmise aasta EMil samas koosseisus pronksi, ei antud hommikul aega pikalt uneleda, sest esimeses ringis tuli vastu Prantsusmaa – ebamugav, kuid võidetav. «Me ei saanud sisuliselt soojagi teha, pidime kohe tuld andma,» selgitas naiste koondise peatreener Kaido Kaaberma. Tuleandmine õnnestus kenasti, prantslannadel ei avanenud võimalustki – 43:34 Eestile.
Siis Venemaa. Valus vastane, maailma teine, aina Eestil risti jalus. Kehvim venelanna, kes rajale tuli, oli ikka maailma edetabelis kõrgemal kohal kui meie parim, Embrich, kohad vastavalt 17 ja 21. Ent Eestil oli seekord eelis – Venemaa ankrunaine, maailma neljas mõõk Anna Sivkova sai kaks päeva tagasi Embrichilt kipitava kaotuse viimase torkega. Seega oli teistel vaja seis enam-vähem tasakaalus hoida ja uskuda Embrichisse.
«Kas me venelannade vastu just taktikaliselt perfektselt tegutsesime, aga normaalselt,» tõdes Kaaberma. «Aga jah, Embrich oli suurepärane, vedas meid võidule.»
Embrich jäi otsustavas matšis Sivkova vastu kahe torkega taha, võrdsustas seisu, jäi taas taha, kuid võitles lõpuks ikka viigi välja. Lisaaeg, kes torkab, see võidab. Torkas Embrich. Kümnendal sekundil.
Kaaberma: «See oli puhas kombinatsioon – torge alt jalga. Täiuslik teostus.»
Poolfinaal. Itaallannad. Kõvad ja tahtmist täis. Francesca Quondamcarlo võitis kaks päeva tagasi individuaalse hõbeda. Tahtmine on taevariik ... Eesti vastu polnud Itaalial lootustki. Pärast kolme matši juhiti küll 5:4, kuid siis hakkasid meite mõõgad välkuma: Kuuse matš tõi Eestile +2 torget, Embrich +1, Kirpu +3, Kuusk +1 ning otsustav lahing algas Eesti eduseisult 25:19. Embrich oli sel turniiril kaitses kõva. Ülikõva. 44:39 ja Eesti oligi finaalis.
Neljas finaal, esimene võit
Finaal oli Eesti vehklejatele tiitlivõistluste ajaloos neljas, kolmel eelmisel korral tuli leppida hõbedaga: 2001 MMil kaotas meeskond Ungarile, 2002 MMil naiskond samuti Ungarile, 2003 EMil aga venelannadele – kusjuures juba toona olid satsides «vanad sõbrad» Embrich ja Sivkova.
Niisiis Rumeenia, maailma kolmas naiskond. Nende liider Ana Branza juhib maailma edetabelit ja on värske Euroopa meister.
Kaaberma: «Taktika oli selge – mitte anda Branzale võimalust liiga palju plusse tuua ja seis tasakaalus hoida. Õnneks lootis Rumeenia oma liidrile ning meie tahtmine läks läbi.»
Loota Branzale oli ilmselge viga, sest Embrich oli tema jaoks liiga tugev. Matš algas Eesti eduseisult 12:10 ja taas oli Embrich kui müür, mille vastu Branza mõõga murdis. Ta üritas ja üritas, kuid Embrich salvas aina vastu. Valusalt.
«Supermatš,» kommenteeris Kaaberma. «Embrich pidi kontrate peale mängima ja ta tegi kõik nii, nagu õpikus. Ta on tippvormis, tundlik ja terav ning vaimselt vägev. Eelmised kaotused ei kummitanud teda. Õige jutt, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.»
Branzal ei tekkinud võimalustki, ta ei jõudnud kordagi torke kaugusele viigiseisust. Viimane minut oli ühepoolne torkimine ja lõpusummer kuulutas Eesti 27:20 võitjaks ning Euroopa meistriks.
«Kindlasti ei saa öelda, et Embrich võitis kulla, naiskond võitis,» teatas Kaaberma. «Keegi ei kukkunud hetkekski ära. Ei teinud ühtki kehva matši. Teiste kindlus annab kindluse ka ankrunaisele. Nii lihtne see ongi.»
«Kuld on see, mille nimel sportlane tööd teeb!»
Irina Embrich, olles võidurõõmust kiljunud, naiskonnakaaslased ära kallistanud, medali vastu võtnud ja Eesti hümni ära kuulanud, ei suutnud ikka veel aduda, et on Euroopa meister. «Ma ei oska tunnet kirjeldada, sõnadest ei piisa, õigemini polegi sääraseid sõnu. See on võimas tunne, ülim tunne... Ei, need sõnad on ikka lahjad.»
Sul on seitsmes tiitlimedal, aga kolme hõbeda ja kolme pronksi kõrval esimene kuld.
Just kulla nimel me sporti teemegi. Võitmise nimel. Hõbedad ja pronksid on toredad küll, aga kuld on see, mida iga sportlane jahib, mille nimel eneseunustuseni trenni teeb.»
Seltskond, kelle alistasite, on võimas.
Just! Tahtsime meeletult näidata, et Eesti on küll väike, aga see-eest võimas. Prantsusmaa, Itaalia, Rumeenia, suured vehklemisriigid, ja muidugi Venemaa... Kõik jäid pisikesele Eestile alla. Selliste hetkede nimel tasub elada ja töötada.
Maksite kõikide eelnevate kaotuste eest kätte?
Maksime! Ja täiega!
Kas valusad allajäämised enne matše tulid meelde või üritasid neid mõtteid tõrjuda?
Milleks tõrjuda? Kaotuste meenutamine küttis mind üles. Venelannad... Tipptase. Venemaa spordis pole millestki puudus, saavad kõik, mida tahavad. Ja siis tuleb Eesti, kus ei vehelda raha, vaid tahtmise ja au pärast, ning võidab.
Tundus, et naiskonnavõistlus tuli sul täiuslikult välja.
Küllaltki. Olen väga heas vormis, vehklemistunnetus on suurepärane, samuti füüsis. Ma ei väsinud ära, ka viimases kullamatšis mitte. Lisaks suutsin hoida pea külmana.
Samas ei võitnud ju ainult mina, me kõik võitlesime, andsime endast maksimumi ja võitsime. Tahtsime meeletult kulda, meil kõigil oli suur töö selja taga. Kõik see kandis vilja. Ning mitte ainult vehklejad, vaid ka abipersonal ja peatreener ning kõigi isiklikud treenerid, kes enamasti töötavad meie heaks tasuta, andsid maksimumi. Neid tuleb kiita ja tänada.
Oled oma vana treeneri Samuil Kaminski juures tagasi. Temaga võitsid oma esimesed medalid.
Déjà vu. Taas Kaminski juures, taas medalil. Sai käia tema juures Norras treenimas. Ta aitab mind niisama, aitähi eest. Olen talle kui tütar.
Nüüd võtate väikse šampanja.
Kindlasti!
Ja põrutate ööklubisse pidutsema.
Ei-ei, seda kindlasti mitte. Päev oli meeletult kurnav, närvid aina pingul. Oleme omadega läbi. Väsinud. Ööklubisse ei jõuakski minna.