Eesti vajab Müürseppa ja Kullamäed

Gert Kullamäe (vasakul) ja Martin Müürsepp sel aastal Eesti koondist ei aita. Foto: Toomas Huik

Kas tippsportlane peab olema nagu riigimees, kes vähemalt ideaalis allutab isiklikud huvid riigi omadele?

Korvpallifännid tahaksid ilmselt vastata jaatavalt ning mõjutada sellega Martin Müürseppa ja Gert Kullamäed Eesti koondisse tulema.

Inimlikult vaadates on kahe vanameistri loobumissoov mõistetav, kuid Eesti on ikkagi korvpallimaa ning selliste otsuste hindamisel kipuvad emotsioonid kainet mõtlemist mõjutama. Postimees vaagis põhjusi, miks on 34-aastane Müürsepp ja 38-aastane Kullamäe Eesti korvpallikoondisele äärmiselt vajalikud.

Müürsepp on vähemalt viimase 15 aasta Eesti parim korvpallur ning tema taset pole siinsete ülejäänud korvialuste jõududega võimalik võrrelda. Isegi pärast poolteist aastat kestnud mängupausi ning kas või mõnede ülekilodega oleks ta koondise jaoks kulla hinnaga.

Müürsepa mängijatarkust on ülistanud Euroopa tipptreenerite hulka kuuluvad serblane Dušan Ivkovic ja venelane Stansilav Jerjomin, rääkimata kohalikest autoriteetidest Üllar Kerdest ja Jaak Salumetsast. Vaevalt on see tarkus vahepealse ajaga kadunud. Pealegi on Müürsepp nimi, keda pelgavad ka vastaste mängijad ja treenerid.

Müürsepa platsil olles muutub mängupilt palju kvaliteetsemaks. Kaitses oskab ta valida positsiooni ning vajadusel kaaslasi abistada. Rünnakul on ta aga peaaegu et ainus Eesti pikakasvuline korvpallur, kes suudab korvi all vastaste kaitse enda peale tõmmata ning seejärel ise lootusetust olukorrast punnitamise asemel vabaks jäänud tagamängijale välja sööta.

Müürsepp ei pea viskama 20 punkti ning rassima väljakul 30 minutit. Piisab ka poole lühemast ajast ning lihtsalt kaaslaste toetamisest. Võib olla kindel, et Müürsepa au pihta see ei käi – tegemist on puhtalt meeskonnamängijaga, kes juba ammu ei loe oma punkte ja muid statistilisi näitajaid.

Viskemasinana tuntud Kullamäe jaoks lõppes Eesti meistriliiga finaalseeria kurvalt. Neljas viimases mängus tabas ta kokku vaid ühe viske – õigemini ei pääsenud vanameister õieti üritamagi.

Kuid seegi number ei näita veel Kullamäe kohta absoluutset tõde. Eestis teab iga lasteaialapski, et selle mehe tundlike näppude vahelt võib korvi lennata suvaline arv palle ning ainus rohi sellega võitlemiseks on teda üldse mitte viskele lasta. Teiste riikide koondised ei valva teda aga pooltki nii tähelepanelikult ning vanameister saab palle poole vabamalt lendu saata. Kui seda aga lõpuks taibatakse, tõmbab see vastaste kaitse hõredamaks ning teistel jääb rünnakul rohkem ruumi.

Sarnaselt Müürsepaga pole Kullamäelgi vaja viibida platsil rohkem kui 15 minutit. Pealegi oleks ta asendamatu mees ka pingil istudes – raske on ette kujutada, kes tema puudumisel meeskonnatunnet ja ühtsust tekitab. Vahepealsed aastad näitasid, et õiget mantlipärijat tal pole.

Loomulikult on arusaadav, et Müürsepa jalad ei saa enam kunagi päris terveks ning tegelikult tunneb ta ise kõige paremini, kas on üldse võimeline palliplatsile naasma. Samuti on mõistetav, et Kullamäe sooviks treenimise asemel veeta suve koos perekonnaga. Kummalgi pole lihtne alustada juba kolme nädala pärast raskeid treeninguid.

Aga nad mõlemad on spordimehed ning Eesti korvpall vajab neid viimast korda. Vajab selleks, et vältida kõrgemast divisjonist väljalangemist – asendust neile meestele praegu pole.