Baruto tuuseldas Vinnis noori sumokaid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti tulevikulootus Toomas Proo katsus Barutoga jõudu.
Eesti tulevikulootus Toomas Proo katsus Barutoga jõudu. Foto: Liis Treimann

Kuue-aastane Kenten ja kaks aastat vanem Mattias kogesid üleeile Vinni spordihallis tõelist lennutunnet. Poisipõnne lennutas ei keegi muu kui nende suurim iidol Kaido Höövelson alias Baruto.


«Tal oli jummalast lahe – ta sai lae all kõrgele-kõrgele lennata,» viitas väike Toomas oma kaaslasele. «Jah, võib-olla hakkan nüüd lausa langevarjuriks! Ei, tegelikult tahaksin ikka sumomaadlejaks saada! Selliseks, nagu Baruto. Ainult et siis pean vähemalt sada kilogrammi veel juurde võtma. Proovin seda teha,» vastas too.



Ei, Baruto ei tulnud väikeseid poisse Vinni spordihalli niisama lennutama. Ta andis neile ka näidistreeningu. Kell 16.40 sõitis must Hummer Vinni spordikompleksi ette ning paar minutit hiljem astus Baruto trummipõrina saatel spordihalli. Justkui tõeline Hollywoodi staar.


«Meie tulevikulootus Toomas Proo annab Barutole nüüd sumovöö!» selgitas Baruto esimene treener Riho Rannikmaa.



Punane saunarätik

Baruto surus väikesel vägilasel kätt ja suundus nääpsukese abikaasa Jelena juurde. Naeratus, mis jäi Proo näole veel mitmeks minutiks, rääkis aga enda eest: «Baruto on mulle suureks eeskujuks.  Olin väga õnnelik, kui kuulsin, et saan talle vöö ulatada. Aga ega ma täpselt teagi, mis tähendus sellel oli. Seda tean küll, et see tuli Jaapanist.»



Lühike fotosessioon kohalike fännidega, ning Barutol oligi aeg sumosaali suunduda. Selle ukse ees ütles ta maameheliku muhedusega: «Viskan oma kossid siia!» Kosside all pidas Baruto silmas mustvalgeid Nike korvpallitosse. Selleks ajaks oli saali kogunenud juba kümmekond suuremat ja väiksemat sumokat. Oli ka naisi ja väikeseid tüdrukuid.



Baruto kadus kiirelt riietusruumi, et seal trenniriided ehk siis sumovöö selga panna.


Uhkelt ühelt jalalt teisele tammudes väljus ta sealt väikeste fännide imestuspilkude saatel. «Lapsed, tulge nüüd siia ringi ümber! Baruto näitab teile lühivarianti profisumomaadleja treeningust,» kutsus Rannikmaa.



Väikesed ja suured sumokad jooksid seejärel sõnakuulelikult ringi ümber. «Võtame ikka natuke suurema ringi. Natuke rohkem laiali,» palus Baruto. Tema palvele vastati välgukiirusel. Soojenduseks tehti kõigepealt piltlikult öeldes ühelt jalalt teisele tammumist.



Ühtekokku kestis see ligi kümme minutit, kuid profisumos – «Kõik oleneb inimesest – mõnes kohas tehakse tund aega, teises jällegi poolteist tundi,»  selgitas Baruto ja pühkis kaasavõetud saunarätikuga higi.



Mõne aja pärast jõuti treeninguga nii kaugele, et oli aeg areenivõitlust teha. «Nii, poisid, kes tahavad Barutoga jõudu katsuda?»  küsis Rannikmaa. Saalis oli haudvaikus. Ükski poiss ei julgenud sumovägilasele esialgu vastu minna. «No tulge nüüd – ärge kartke!» julgustas Rannikmaa.



Sellepeale jõudiski esimene poisiklutt sumoringi. Ta jooksis paar korda vastu Barutot justkui kiviseina, põrkas sealt tagasi ning võttis uuesti hoo üles.


Kasu polnud sellest aga grammigi, 182-kilogrammine Baruto ei liikunud millimeetritki edasi ega tagasi. Väike poisi­klutt ei andnud aga alla ja hakkas sumovägilase ümber tiirutama. Selle peale võttis Baruto poisil vööst kinni ning keerutas teda õhus justkui lassot.



Poisiklutt maandus meeter-kaks eemal. «Ossaa! Nii lahe!» kihistasid väikesed sumomaadlejad naerda ning võtsid end eeskujulikult järjekorda. Baruto tegi nende kõikidega kiirelt üks-null ja kutsus nad seejärel kõik korraga endale vastu.



Ent kuuest poisikesest polnud mingit abi – Baruto ei liikunud ikka millimeetritki. Ta võttis ühe kuti, siis teise ja kolmandagi ning viskas nad kõik ringist välja. Üksteise järel. «Kes Baruto vastu võidelda julgesid, saavad nüüd väikese meene!» hüüdis Rannikmaa ning jagas lastele kalendreid.



Loeb linde

Seejärel liikus Baruto taas kord punase rätiku juurde ja pühkis higi. «Oeh, treeningud lastega on alati kõige raskemad – neid on lihtsalt nii palju ja nad on nii väikesed. Jaapanis olen seda tihti teinud, Eestis tegin esimese näidistreeningu. Võttis ikka võhmale küll. Kuigi tavaliselt teen vähemalt viietunnise treeningu,» muigas Baruto, kes tegi väikse matši ka Rannikmaaga. Paari sekundiga oli treenergi ringist välja heidetud. Kiirelt ja osavalt.



Eemalt jälgis venna näidistreeningut ka õde Pille Pudel. «Tahaksin ise ka tegelikult sumoga veel tegeleda. Aga vigastus tõmbas sellele kriipsu peale,» kahetses ta. Venna turniiridele elab ta aga alati kogu südamest kaasa. «Olen Kaido üle väga uhke! Juba algusest peale. Üleeile korraldasid külainimesed talle ka väikese piduliku vastuvõtu. Aga üldiselt on meil tema siinoleku ajal ajakava väga  lihtne – lihtsalt oleme kodus ja naudime maaelu.»



Baruto ootas kodumaale jõudmist juba ammu. Siit ammutab ta alati turniirideks vajalikku energiat. Millega Baruto kodus olles tegeleb? «No mis ma siin ikka teen? Naudin loodust. Hakkasin siin ükspäev kodu ümber lennanud linde kokku lugema, mängin koeraga ja olen niisama.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles