Kaks eesti meest käisid maailma suurimal ja vanimal ultramaratonil Lõuna-Aafrika Vabariigis. Nad valmistusid põhjalikult, aga see, mis ees ootas, oli ikkagi kohutav.
Tosin tundi jooksusammul – valus, valus...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuskil 60 km läbimise järel pidin endale tunnistama, et olen täiesti tühi. Sääred olid krampi minemise äärel. Iga jooksusamm tõotas jääda viimaseks. Ei teadnudki enam, kas rõõmustada rohkem tõusu või languse üle – kogu aeg oli raske. Umbes 75. kilomeetril tundsin, et nüüd on vaja oksendada…
Pärast seda hakkas kuidagi kergem: krambid olid tänu jääle põlvikutes järele andnud ja kõhus oli kuidagi kergem. Hakkasin jälle sörkima. Vaatasin kella, arvutasin oodatavat lõpuaega ja sörkisin – eesmärgiks elu esimene ultramaraton kindlalt lõpetada.
Lõuna-Aafrika Vabariigis peetava Comradesi 89 km pikkuse ultrajooksuvõistluse start oli planeeritud varahommikul kella poole kuueks. Kui koos Tarmo Reinebergiga enne kella viit õue astusime, oli ilm juba sumedalt soe – tõotas tulla korralik kuum jooks. Ilmateade oli eelmistel päevadel hoiatanud maru, kuni 35-kraadise kuumuse eest ja ega see jäänud ka tulemata. Hiljem rajal kuulsin ühe kohaliku käest, et korraldajad olid mõelnud korra isegi jooksu ära jätta.
Mis on tähtsaim soovitus?
Ma ei tea, kui kõrgele tegelikult temperatuur küündis, aga juba esimestel kilomeetritel lahmas higi korralikult. Päikest veel õieti polnudki, kuid õhk oli soe ja piisavalt niiske, et tekitada mõnus tuttav saunatunne. Kuigi jõin omast arust juba algusest saadik korralikult, püsis pea kogu jooksu vältel suu kuiv ja keha valdas pidev janutunne, mida polnud joomisega võimalik ega mõistlikki kustutada. Kui ma joonuks nii palju, nagu tahtmist oli, oleks kõht lihtsalt veest punni läinud – keha poleks jõudnud vedelikku omastada. Nii ma siis lonksasin igas joogipunktis mõne sõõmu ja edaspidi, kuni järgmise joogipunktini, lihtsalt pidevalt kastsin suud.
Päeva peale, kui päike juba korralikult küttis, ei jäänud muud üle, kui tuli kogu aeg ennast külma veega üle kallata, et kuidagigi kuuma taltsutada. Selles mõttes oli korraldus super, et joogipunkte oli iga 2 km tagant: vesi, spordijook, pepsi, banaanid, apelsinid, isegi keedukartulid, samuti sool, jää ja vaseliin olid pidevalt saadaval.
Maratoni Expol, eelüritusel, saime jutusoonele kolme-nelja inimesega, kes kõik olid Comradesi juba üle kümne korra edukalt läbinud. Küsisime, mis on kõige olulisem, et me oma esimesel katsel edukalt finišisse jõuaksime. Vastused tulid nagu ühest suust: alustada tuleb väga rahulikult ja kui viimasel kolmandikul veel jõudu jätkub, võite kütta nii, kuis mootor lubab. Aga esimene pool tuleb joosta vääääga rahulikult!
Nii me talitasimegi. Alguses jooksime Tarmoga koos, tagasihoidliku kiirusega umbes 9 km/h. Esimestel tõusukilomeetritel tundus mulle, et oleme kogu ülejäänud seltskonnast ikka aeglasemad. Kuigi süda rinnus põksus mõnusat takti ning jalad olid värsked, täkku täis, kumasid kõrvus jooksu veteranide kaasaantud õpetussõnad liigkiire alguse kohta.
Kui olime kümmekond kilomeetrit Tarmoga koos jooksnud, tundus talle, et võiks kiiremat tempot proovida. Leppisime siis kokku, et jookseme kumbki oma jooksu. Mina jäin truuks konservatiivsele taktikale, Tarmo läks oma teed.
Comradesi maraton on profiililt korralik mäejooks. Tõusta saab tunde ja tunde. Esimesed 38 km kulgevad puhtalt ülesmäge, vaheldub ainult tõusunurk. Edasi vahelduvad tõusud ja langused. Kogu aeg saab joosta üles-alla, laugmaad peaaegu pole. Tegime küll ettevalmistuseks tõusutrenne, kuid tegelikult, nagu ilmnes, polnud me selliseks maastikuks valmis. Me lihtsalt ei osanud ette kujutada, mida tähendab kümneid ja kümneid kilomeetreid ülesmäge jooks.
Miks on ohtlik peatuda?
Siinsed mäed küpsetavad korralikult. Jalad hakkasid mingil hetkel lihtsalt krampi tõmbama. Vaatamata tagasihoidlikule algusele olin ennast esimese 50 kilomeetriga ikkagi sellisesse seisundisse jooksnud, et kangema tõusunurgaga mägedel tuli kiire tempoga kõnni peale minna. Joostes tõmbas jalad täitsa kinni ja pulss keris valusalt punasesse. Allamäge hoidsin siiski korralikku jooksusammu. Lisaks mägedele tuli vastu hakata parajalt tugevale tuulele, mis alates 38. kilomeetrist edasiliikumist veelgi raskendas.
Umbes poolel maal hakkasin märkama, et needsamad jooksjad, kes alguses suure hurraaga minema panid, hakkasid, selg ees, vastu tulema. Ja seda isegi siis, kui ma kogu aeg ei jooksnud. Nemad lihtsalt kõndisid aeglaselt või jäid sootuks raja äärde toibuma. Teadsin, et kui jääd seisma või – hoidku selle eest! – istud maha, on jooksmist jätkata hoopis keerulisem kui end pidevalt liikumas hoides. See andis jõudu juurde ja nii pressisin sammhaaval muudkui edasi.
Lõpuprotokoll näitab, et ligi 19 000 osavõtjast lõpetas Comradesi ultramaratoni vähem kui 10 000. Mitmel korral nägin, kuidas jooksjad, kes olid võistluse katkestanud, soovisid runners’ rescue bussiga finišisse küüti saada, aga kõik bussid olid juba ülerahvastatud. Kui tavaliselt on arstiabi vajanud 250 jooksjat, siis sel aastal näitab statistika, et arstiabi vajas tuhat inimest, kellest sadakond tuli viia haiglasse kosuma.
2–3 km enne lõppu tundsin Tarmo ära. Nägin silmanurgast, et keegi eesti mees rühib minust mööda. Mul oli nii hea meel Tarmot näha! Tekkis kohe déjà vu tunne, sest paari aasta eest, kui käisime koos Rooma maratonil, kihutasin mina Tarmol eest minema ja tema sai mu lõpukilomeetritel kätte ning seejärel jooksime koos üle finišijoone. Nii siis ka nüüd. Komberdasime üheskoos lõpuni, mõlemal toss väljas ja silme ees vaid üks eesmärk – finiš!!!
Lõpujoone ületasime, kui joostud sai 11 ja pool tundi. Vahetasime paar sõna õnnitlusi jagavate korraldajatega, klõpsasime mõned pildid ning tõdesime väsinute ja õnnelikena, et oli ikka kuradima äge jooks!