Karol Mets edu võtmest: töö, töö ja veelkord töö!

Oliver Lomp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karol Mets.
Karol Mets. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Itaalia tugevuselt teise liiga klubi Brescia huviorbiidis olev 20-aastane FC Flora ja Eesti U21 koondise keskkaitsja Karol Mets rääkis intervjuus Eesti Jalgpalliliidu koduleheküljel oma unistustest ja edu saladusest,

Noore mehena oled käinud testimas juba Itaalia Serie B klubis Brescia Calcio, Taani kõrgliigaklubides Midtjylland ja FC Kopenhagen. Lepingut ei ole sa saanud. Oskad öelda miks?

Oma hinnangul olen ma seal normaalselt esinenud, aga ju siis mitte piisavalt hästi, et mulle ei ole lepingut pakutud. Olen muidugi pettunud, kui pead ära tulema ja klubisse ei saa. Aga sellest tuleb üle olla, õppida, tööd teha ja edasi minna. Õppisin palju: tempo oli kõrgem, mängijad head, kiiremad ja kavalamad. See oli mulle hea kool sisseelamiseks suurde jalgpalli.

Äkki pead veel mõned aastad ootama, sest üldiselt panustatakse keskkaitses kogenud mängijatele?

Ise olen ma selleks kogu aeg valmis. Aga keskkaitsja kohta olen ma ikkagi veel noor ja seepärast tuleb oodata, millal see juhtub. On vaja valmis olla, sest minu parimad aastad on kindlasti veel ees. Võimalusel tahaks Itaaliasse.

Tegelikult on kõik ju kulgenud üsna loogilist rada pidi. Paljud peavad sind ju Eesti jalgpalli üheks suuremaks tulevikulootuseks. Kas see, et sinust oodatakse, tekitab lisapingeid?

Ei tekita. Püüan igapäevaselt anda endast parima. Annan endale aru, et kui ma Eestist välja ei saa ja mängin siin, siis see ongi minu tase. Siis on see karm reaalsus, millele tuleb otsa vaadata ja millega tuleb siis leppida.

Kuidas sul lood pingetaluvusega on, lähed kergesti närvi?

Oleneb olukorrast, aga üldiselt suudan pinge all jääda külmaks. Muidugi ajab teinekord närvi, kui ma ise teen mängus kergeid vigu. Aga frustratsioon tuleb maandada ja edasi minna. Minu enda eksimused ei tohi meeskonnale üle kanduda.

Valik jalgpalli kasuks on sinu võimeid ja senist karjääri silmas pidades olnud igati õige otsus. Kuidas sai sinust jalgpallur?

Alguses tegelesin judoga. Aga õppisin Viljandis Paalalinna gümnaasiumis ning ükskord tuldi kooli ja kutsuti jalgpallitrenni. Meil sai kokku lahe seltskond, hakkas meeldima ja Tarmo Palmiste oli hea treener.

Kuidas teised pereliikmed sinu jalgpalluriametisse suhtuvad?

Neile ka meeldib ja minu valikut on alati toetatud. Nad käivad võimalusel minu mänge ikka vaatamas. 8-aastane vend Raimond harjutab praegu ka jalgpalli juba Anti Rosenbergi käe all. Usun, et olen talle heaks eeskujuks, sest ta kogu aeg jälgib, kuidas minul läheb. Kui aega saan, siis aias ikka toksime vahel koos.

Kas sul oli huvi ka teiste spordialade vastu?

Peale judo ei ole midagi muud külge jäänud, kuigi vabal ajal mängin vahel sõpradega koos korvpalli.

Keskkaitsjal on väljakul suur vastutus. Kas hakkasid kohe sellel positsioonil mängima?

Olen mänginud väljakul kõikidel positsioonidel, ka väravas. Keskkaitsesse panid treenerid mind suhteliselt hilja. Raiko Mutle otsustas katsetada, kuidas välja tuleb, sain hakkama ja hakkas meeldima.

Mis sellel kohal mängides meeldib?

Näen väljakut, saan tihti palli, meeskonda on võimalik tagant juhendada ja saab teisi aidata. Samas teeb rõõmu, kui ründajatelt õnnestub pall ära võtta.

Noore mängijana oled sa veel kindlasti arengujärgus. Mida ise pead oma tugevuseks?

Palliga rünnaku ülesehitamist ja ründefaasi algatamist. Kaitses olen hästi agressiivne ja ma ei taha, et ründajad mind üle mängivad või minust mööda pääsevad.

Mitmedki treenerid on rääkinud, et sinu nõrkuseks on kehv mängulugemine. Oled sellega päri?

Kui nad nii arvavad ja mingil määral võib neil ka õigus olla. Mul on veel kõikides asjades vaja juurde panna ja palju õppida. Ma arvan, et minu nõrkuseks on väike lihasmass, mis võiks suurem olla. Jõudu on juurde vaja, et ründajatega võidelda. Tugevamana on see kergem. Praegu kompenseerin selle puuduse teiste asjadega.

Sul oli talvel hea võimalus harjutada koos Raio Piirojaga. Mida temalt õppisid?

Võitlust, peapallide mängimist, agressiivsust, pühendumist, ründaja kinnivõtmist ja professionaalsust. Jälgisin, kuidas tema lahendab erinevaid olukordi. Õppida on mul ikka veel päris palju.

Mis sind mängus teinekord kõige enam vihastab?

Kui pean kaotama. Magamata ööd muidugi ei järgne, kuid vastik tunne on veel mitu päeva. Eriti hull, kui ise tegin prohmakaid. Kui teised eksivad, siis vahel ka ütlen, sest kõik peavad asjad välja ütlema. Võtan omaks, kui olen vahel midagi valesti teinud. Teised püüavad mind aidata, mina tahan teistele toeks olla. Solvumist ei ole ja ei tohi olla. Kui midagi on olnud, siis oleme sõbraga need asjad läbi arutanud, nii need olukorrad laabuvad.

Keskkaitsjana on sinu ülesanne aidata väravavahil oma värav puhas hoida. Millised ründajad sulle ei meeldi?

Väikesed ja kiired, sest neid on raske tabada. Endasugustega on lihtsam võidelda. Sander Posti pikkuste ründajatega on mõnevõrra lihtsam, aga õhupallidega jälle keerulisem. Üldiselt pole kellegagi kerge. Sooviks, et ma ise saaks õhus paremini hakkama.

Kes Eesti liigas on sellised ründajad, kellega on vahel raske?

Olen Eesti ründajatega piisavalt nagistanud ja häid mehi on palju. Konkreetselt ei oska kohe küll ühtegi nime öelda, kelle vastu ma ei tahaks mängida.

Kuidas üldiselt hindad Premium liiga praegust taset?

Olen kõrgliigas kolm aastat mänginud ja arvan, et liiga on läinud tugevamaks. Konkurents on nii tipus kui tabelilõpus läinud tihedamaks, iga punkti nimel käib äge võitlus. Ei ole ühtegi sellist meeskonda, kelle vastu saad minna teadmisega, et kolm punkti on juba käes.

Oled alles 20-aastane. Väidetakse, et liiga on liiga noor ja kogenud mängijaid on vähe. Seepärast pole ka tase kõige parem?

Ma ei ole sellega nõus. Kui noor saab meeskonnas hakkama, aga teda hoitakse ikka pingil, siis tuleb talle võimalus anda. Nad viivad taset edasi küll. Muidugi ei kipu vanad ka veel jalgu jääma. Kui nii arvad, siis teevad nad oma oskuste ja kogemuste pealt kiirelt üks-null ära.

Kogu FC Flora on väga noor meeskond. Kas tunned end ühe liidrina?

Ei ole ja ei tunne ka. Kaitses püüan anda endast parima ja kui on vanemad mehed kõrval, siis üritan neid aidata. Karl Palatuga saame väljakul hästi läbi, teame ja tunneme üksteist väga hästi. Koostöö on laabunud. Oleneb muidugi ka mängust, sest vahel tuleb kaaslastele ka karme sõnu öelda. Tavaliselt käratab sellistel hetkedel ikka kapten. Olen ka ise saanud, kõik on saanud.

FC Flora on Premium liigas hetkel kolmandal kohal, kas näed veel võimalusi kullale?

Meil on väga head võimalused, sest meie eelduseks on väga hea tahtejõud. Tahame tulla meistriks. Meil on kvaliteeti ja võime kõik üle mängida. Tuleb lihtsalt oma võimalused realiseerida.

Samas ei ole viimasel ajal just kõige paremini läinud. Miks?

Oleme oma vastastest totaalselt üle olnud, aga pole tulemust saavutanud. Anname turmtuld ja hoiame teravust. Peame parandama oma realiseerimist, aga mitte ainult ründeliin, kõik liinid peavad siin oma panuse andma.

Paljud arvavad, et Albaania klubi oleks pidanud igal juhul üle mängima. Mis läks valesti?

Kodumäng. Oleksime pidanud neid kõrgemalt pressima, julgelt ründama ja füüsisega maha suruma. Paraku vajusime ise liiga alla, andsime mänguohjad neile ja mäng oli täpselt selline nagu albaanlased soovisid. Väga suur pettumus, sest albaanlased olid meie jaoks väga hea loos. Aga see on parim koht edasi minemiseks.

Ei saa küsimata jätta ka treener Marko Lelovi kohta. Kuidas teda hindad?

Markol oli nagu igal treeneril mängust oma nägemus ja stiil. Nagu kõigil, oli tal oma käekiri, mida ta püüdis ellu viia. Ei oska öelda, kas me suutsime selle realiseerida või mitte.

Kas ta tegi midagi valesti või kui suur on tema vastutus selles, et meeskonnal pole just nii läinud nagu klubi juhtkond on eesmärkideks seadnud?

Eks siin on mõlemapoolne vastutust, nii treeneril, kui mängijatel. Kedagi üksinda ei saa süüdistada. Oleme mõelnud, mida oleks võinud ise teisiti teha ja mis oleks võinud paremini minna.

Mis muudatuse on meeskonda toonud Norbert Hurt?

Meil oli enne tahet vähe. Ei olnud nii, et läheme, teeme ja oleme. Norbert on just seda meisse süstinud. Ta on selgitanud, et edu saavutamiseks peavad kõik mängijaid endast sada protsenti andma ja eeskätt endasse vaatama.

Oled ju ikkagi ambitsioonikas mängija, olid liider Eesti U-19 koondises ja praegu U-21 koondises. Millisena näed oma võimalusi A-koondisesse murda?

Ei oska öelda. Igale jalgpallurile on suur asi oma kodumaad esindada. Küll ma sellele tasemele jõuan, kui ma seda väärin. Kui mind kutsutakse, siis olen kindlasti selleks valmis.

Kui tugev on praegu meie koondise keskkaitse?

Väga palju häid mängijaid. Igor Morozv, Ragnar Klavan, Raio Piiroja ja Taavi Rähn on hea klassiga mehed. On, kellega rinda pista. Aga kes mängivad, seda otsustavad treenerid.

Nii et töö ja tahtmisega peab tippu saama?

Usun küll. Töö, töö ja veelkord töö. Muidugi peab ka veidi talenti olema.

 

 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles