Vastne epeevehklemise maailmameister Julia Beljajeva oli pärast tiitlivõitu, autasustamist ja dopingukontrolli ikka veel tunnete kütkes ega uskunud, mida korda saatis: «Oh, ma ei oska midagi öelda... Ma ei saa veel aru, et olen maailmameister. Mitte veel praegu. Emotsioone on nii palju, et...»
Beljajeva tõdes, et pisarad olid tal silmas nii pärast finaali võitmist kui autasustamist: «Uskumatud hetked mõlemad. Muidugi ma nutsin. Rõõmust. Ma ei uskunud ju, et võiksin maailmameistriks tulla. Ma ei võitnud juunioride klassis ühtki individuaalset tiitlimedalit, Eesti edetabelis olin neljas. Seni...»
Budapesti MMil pidid Eesti neljanda numbri paremust tunnistama hulk tippvehklejaid eesotsas maailma esinumbri rumeenlanna Ana Branzaga: «Jah, täna olin ma neist tugevam. Aga kuld ei tulnud lihtsalt. Iga matš oli ülimalt pingeline. Ma ei teagi... Suutsin hoida külma pead. Raiusin mõttes, et ei tee rumalusi ning pean plaanitud taktikast kinni. Et proovin teisi eksima panna, mitte ei eksi ise. Täna see õnnestus. Täna õnnestus kõik!»