Nüüd, kus kaks treeningmängu selja taga ning NFLi hooaja alguseni jääb vähem kui kolm nädalat, hakkab tasapisi selguma Margus Hundi staatus Cincinnati Bengalsis. Ilmselt pääseb ta koosseisu ehk 53 sekka, ent kas ka nende 45 hulka, kes mängupäeval vormi selga tõmbavad, on iseasi.
Läinud nädalal sai Hundist USAs väike meediastaar. Eelkõige seetõttu, et ta oli Bengalsist tehtud tõsielusarja «Hard Knocks» teise osa üks peategelasi. Tormi veeklaasis põhjustas Bengalsi kaitsemängijate juhendaja Mike Zimmer, kes teatas meeskonna treenerite koosolekul: «Hunt on mingil määral kui J. J. Watt. Mitte küll sama hea, aga ta on suur ja võimas atleet.» Zimmeri sõnadele järgnes üleüldine tagasihoidlik naer.
Houston Texansi särki kandev Watt, mullune NFLi parim kaitsemängija, on äärekaitsja etalon – suur, kiire, jõuline ja agressiivne – ning paljude arvates on Hunti temaga võrrelda kohatu.
Kuid nagu Zimmer rõhutas, ei kõrvutanud ta mitte meeste mänguoskust, vaid parameetreid, ja nagu veebilehe Cincy Jungle põhjalik analüüs näitas, jääb Watt meite mehele isegi alla: jooksis NFLi testidel 40 meetrit 0,24 sekundit aeglasemalt ning surus 102-kilost kangi rinnalt neli korda vähem. Ent sellega Hundi edu paraku ka piirdub.
Kogenematus on Hundi suurim probleem, kinnitas Bengalsi kaitseliini treener Jay Hayes: «Ta tegutseb platsil täpselt nii, nagu ühelt alles viiendat aastat jalgpalli mängivalt ja ühtäkki NFLi jõudnud mehelt võib eeldada. Kollanokkadel on niigi raske, aga veelgi raskem on Hundil, kui ta peab tegutsema meeste vastu, kes mängivad jalgpalli 15 aastat.»
Hayes tõi näiteks, et peab Hundile õpetama kõige elementaarsemat – madalat mänguasendit: «Väljakul on vaid kaks võimalust: kas sa oled jalgpalluri asendis või jooksed. Ma tahan näha, et 203-sentimeetrine Hunt oleks platsil 187 sentimeetrit pikk.»
Teine suur probleem on automatism, mis Hundil veel puudub, selgitas Hayes: «Kohati tegutseb Hunt, nagu peab, kuid siis hajub väljakul ära. Hangub ega tea, mida teha. Ülikoolis oli Hunt edukas, aga NFL on hoopis teine tase. Ta saab meilt head õpetust, kuid parim õpetaja on kogemus.»
Treeneri juttu kinnitas ka Bengalsi veteranist äärekaitsja Robert Geathers: «Hunt alles omandab mängu. Kunagi suudab ta toorest jõudu ja oskusi edukalt kasutada, kuid praegu on ta ebakindel.»
Samas on nii Hayes kui Geathers ühel meelel: Hunt areneb iga treeningu ja päevaga.
Kui kaks hooajaeelset mängu neljast on Bengalsil selja taga – Atlanta Falcons alistati 34:10 ja Tennessee Titans 27:19 –, hakkavad asjad Hundi kohapealt selgeks saama.
Esiteks: Hundile antakse kogemuste hankimiseks väga palju mänguaega.
Teiseks: Hunt saab platsil enam-vähem hakkama, ei tee midagi erakordset, ent ei aja asju ka nässu. Falconsi vastu võttis ta maha kaks palli kandvat vastast, Titansi vastu ühe. Falconsi puhul suutis Hunt rohkem ründeliini suruda ja mängujuhti häirida, Titans hoidis teda enam vaos.
Kolmandaks: Bengalsi kaitseliini põhimehed on NFLi ühed parimad, ning Hundil on keeruline neid asendada.
Neljandaks: suure tõenäosusega lülitatakse Hunt siiski meeskonda, 53 sekka ega määrata treeninggruppi, kus ta saaks vaba agendi staatuse ning õiguse parema pakkumise korral Bengalsist lahkuda. Asjatundjate arvates võiks Hunt mõnes nõrgemas tiimis olla kindel vahetusmees.
Viiendaks: kas Hunt pääseb 45 hulka, kes võivad mänguks vormi selga tõmmata, sõltub sellest, mitu äärekaitsjat Bengals välja paneb. Hunt on nimekirjas viies. Ka võidakse teda kasutada spetsiaaltiimis löökide blokeerimisel.