Müügijuhitöö Valgamaal asuvas Greete motellis, põskkoopapõletik ja alles kaks nädalat tagasi lõppenud antibiootikumikuur – kõigest sellest hoolimata suutis olümpiapronks Aleksander Tammert eile Soomes heita 65.17.
Amatöörsportlane Tammert: MM-medalit ma ei vääriks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne Lappeenrantas peetud võistluse algust rääkis Tammert konkurentidele oma tööst ja treeningutest. Vähestest öötundidest ja hiljuti läbipõetud põskkoopapõletikust. Pole siis ka ime, et enamikul neist vajus pärast Tammerti parimat katset nähes suu imestusest lahti. Samamoodi nagu ka Tammertil endal.
«Ma poleks ka parimas unenäos sellist tulemust praegu näha osanud. Ma ju ei teadnud, mis mõju avaldas vormile antibiootikumikuur,» sõnas Tammert, kes seisis võistluse järel siiski kindlalt maa peal: «Olen realist ja tunnistan, et ilm soosis häid tulemusi. Puhus soodne tuul ja soe oli. Sellises vormis ma veel küll pole, et pidevalt 65 meetrit heita.»
Tulemus 65.17 on seda hinnatavam, et pärast olümpiat on Tammert pehmelt öeldes amatöörsportlane olnud. Kuni märtsikuuni ravis ta seljahädasid ning kosutas vaimu. Tõsisemalt hakkas ta harjutama kolm kuud enne hooaja algust. Ja ka siis tegi ta seda põhiliselt müügijuhitöö kõrvalt. Tihtipeale sai ta seetõttu magama alles öösel kella kahe-kolme ajal. Paraku muud varianti pole – tööd tuleb teha. Ilma ei saa.
«Kui ainult A-normi stipendiumile loota, võib hambad varna riputada. Aga inimesed kohanevad vastavalt oludele. Praegu treenin siis, kui aega on. Tihtipeale lõpeb trenn alles kell kümme,» avaldas Tammert ja lisas: «Töö, kaks last, naine ja trenn – ei ole kerge see elu! Aga ma ei kurda: ise olen sporditegemise ju valinud!»
Artikli täisversiooni loe Postimehe paberväljaandest.