Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Sport

:

Jaan Ehlvest: pidanuksin Eestist varem lahkuma

Suurmeister Jaan Ehlvest on pärast kõmu tekitanud sekeldusi lahendanud Eesti Maleliiduga kõik üleminekuga seotud formaalsused ja võib tulevikus võistelda USA lipu all.

Kolm nädalat tagasi ei rahuldanud Eesti Maleliidu juhatus ookeanitaguste kolleegide taotlust lubada Ehlvestil edaspidi mängida USA eest. Eestseisus leidis, et palvekirja peaks esitama suurmeister ise.

Tänaseks on Maarjamaa kauane esinumber nõudmise täitnud ja kui ülemineku on kinnitanud ka Rahvusvaheline Maleliit FIDE, võib Ehlvest Ameerika lipu lauale tõsta.

Postimehel õnnestus neljandat aastat USAs elavat ja seni ajakirjandusele tabamatuks jäänud maletajat intervjueerida ning lahkumise põhjusi uurida.

Ühe Eestis levinud versiooni kohaselt olete pettunud siinse maleliidu tegevusetuses – spordiametnikud ei pakkunud teile kui maletajale toetust, jätsid piltlikult öeldes tuulte tallata.

Eelkõige oli erimeelsuste põhjus selles, et viimastel aastatel ei andnud maleliit mulle võimalust osaleda Euroopa meistrivõistlustel. Või täpsemalt – tingimused, mis seal mängimiseks esitati, polnud mulle vastuvõetavad.

Lootsin pikka aega, et alaliit muudab suhtumist, aga midagi ei juhtunud. Kuigi presidendid vahetusid, juhib organisatsiooni endiselt peasekretär Hendrik Olde ja kõik läheb vanaviisi edasi.

Kuna teid ennast pole võimalik olnud USAst tabada, on kõik senised artiklid Eesti ajakirjanduses põhinenud Olde väidetel. Ehk seletate nüüd täpsemalt lahti, millega teile liiga tehti?

Jõudsin kahtedel MK-võistlustel 16 parema hulka, kuid minu lähetamiseks EMile summasid ei leitud. Ma ei arva, et sportlane peaks riiki esindama oma raha eest.

Kuna praktiliselt elan USAs, ei näinud ma enam mõtet Eesti maleliidu nimekirjas niisama figureerida. Eesootaval olümpial ei kavatsenud ma nagunii mängida. Tegemist on malepeoga, kus turistina osalemine kahtlemata huvitav. Mina ei saa aga endale niisugust puhkust lubada. Esimestel kordadel oli tore esindada äsja iseseisvunud Eestit, nüüdseks on see missioon lõppenud.

Niisama lihtsalt teed maleliiduga siis lahku läksidki. Kas teid ei suutnud ümber veenda isegi alaliidu presidendi Carmen Kassi lepitusvisiit USAsse?

Meil on kokkulepe: minul pole pretensioone maleliidule ega neil mulle. Musta pesu pesemine avalikkuse ees ei tuleks kellelegi kasuks. Kordan vaid, et maleliidu kehtestatud reeglid ei sobinud mulle.

USA lipu alla kolimise tõelised tagamaad on tegelikult väga lihtsad – minu maletajakarjäär pole enam pikk, tahan veel mõned korrad tiitlivõistlustel mängida. USA tsooniturniirilt on MMile pääsemine lihtsam.

Mida USA lipu alla minek teile veel annab?

Ega tegelikult annagi, sest USA alaliit ei sponsoreeri professionaalset malet. Saan õiguse osaleda riigi tšempionaadil ja tsooniturniiril. Ent kõigepealt peab rahvusvaheline maleliit ülemineku kinnitama, see võib võtta kümme kuud. Ameerikas on omakorda palju erinevaid reegleid, mille kallal ametnikel võimalik närida. FIDE võistlustel õnnestub USAd esindada ehk alles järgmisel aastal.

Kas kokkuvõttes vääris mäng küünlaid? Eestis olite kindel esinumber, ookeani taga väidetavalt üks tuhandete seas.

Ma pole enam 20-aastane, kes vaatab, kus kiiremini tippu võiks tõusta. USA maletase on küllaltki nõrk, kesisem kui Euroopas. Maailmas pole ma praegu mingi täht, Ameerikas aga üks tugevamatest. Mullu võitsin siinse GP-sarja.

Kas USA kasuks otsustama mõjutas ka oma malekool, mille ookeani taga käivitanud olete?

Minult on küsitud, miks üldse Ameerikas asun. Mingeid rahamägesid siin ei terenda, aga mul on töö, millega end ära elatan. Eestis jääksin maletajana nälga. Malekool kujutab teatud varuväljapääsu – ei saa arvestada, et pidevalt turniiridel edukas oled ja preemiaraha teenid. Tegutseme suuresti internetipõhiselt, õpilasi otseselt ei juhenda. «Toodame» koolidele malealaseid materjale.

Iseenesest oleks õpetamine USAs võistlemisest tulusamgi. Ent tahan veel suures males kaasa lüüa ja pean vormi hoidmiseks üsna palju mängima.

Kas male hõivab teie elus praegu siis endiselt esikoha?

Jah. Kuigi mõnes mõttes olen pidanud ümber orienteeruma. USAs stipendiumeid ei jagata, pead ise toime tulema. Toetust saab vaid parim alla

20-aastane maletaja, kellele eraldatakse kahe hooaja jooksul 50 000 dollarit.

Võistlustel ei maksta osalustasusid, väga harva kompenseerib korraldaja sõidukulud või hotelliarve. Samas võid keskmistel turniiridel esikohta jagades arvestada kuni 4000-dollarise preemiaga. Kuna mängitakse kaks vooru päevas, saavad jõuproovid kiirelt läbi ja häda korral võid võistelda kas või igal nädalalõpul. Mina esinen siiski tagasihoidlikumalt.

Kas male pakub teile veel naudingut või on hoopiski karm töö?

Kõige suuremat rahuldust pakkus MMil osalemine. Närvipinge oli suur, kuid see mõjus narkootikumina. Praegu tegelen pigem käsitööga. Koostan eelarve ja tean, kui palju teenima pean. Mäng käib puhtalt raha pärast.

Ei saa arvestada, et pidevalt võidad. Aga nõrgematelt nädalalõputurniiridelt teenid auhinna suure tõenäosusega. Kaks nädalat tagasi naasin Philadelphiast kõigest 660 dollariga, eesootaval tugevakoosseisulisel turniiril küünib võidupreemia aga 15 000 dollarini.

Kas vahel on teil näpud päris põhjas ka olnud?

Seni olen hakkama saanud. Kui seis täbaraks muutub, võin anda mõned maletunnid. Eestis kummitasid rahaprobleemid seevastu sageli. Ainsaks sissetulekuallikaks olid Euroopa turniirid, seal kannavad korraldajad küll kõik kulud, kuid teenimisvõimalused on USAga võrreldes kasinad. Praegu vaatan siit kaugelt imestusega, kuidas Kaido Külaots ja teised Eesti maletajad hakkama saavad.

Milline võiks Külaotsa jaoks olla väljapääs? Kas kolida samuti USAsse?

Arvan, et ühte või kahte tippmaletajat peaks väike Eesti suutma üleval pidada. Sest kui male muutub karmiks tööks nagu minul, on noore sportlase arengul kriips peal. USAsse tulek tähendab siiski ka suurt riski. Minul õnnestus, aga üldiselt ei söanda tugevad eurooplased siia tulla.

Kas vahel tunnete, et olete Eestist lahkumisega ka midagi kaotanud?

Ma pidanuks USAsse juba varem tulema. Tajusin muudatuste vajalikkust, kuid jäin loorberitele puhkama ja lasin parematel maletaja-aastatel mööduda. Raske oli lahkuda vanematest ja tuttavatest ning minna võõrale maale.

Sidemeid kodumaaga pole ma läbi raiunud, «päris ameeriklaseks» saamine ei tule mõttessegi. Võtan praegust ajajärku nagu pikaajalist komandeeringut. Samamoodi lähevad ehitajad tööle Norrasse või bussijuhid Soome. Ja keegi ei pane seda neile pahaks.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Viimased uudised
Videod
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
48h populaarsemad teemad
Galerii
Top lood
Top kommentaarid
POSTIMEES.ee
Elu24
E24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Sünnipäev täna - 17. aprill

Palju õnne!

Riho Terras

47

Riho Terras

kaitseväe juhataja

Lagle Parek, 73

poliitik

Mare Pork, 64

psühholoog

Arvo Junti, 61

poliitik ja vandeadvokaat

Tiina Tammetalu, 53

maali- ja installatsioonikunstnik

Margus Vahemets, 52

klarnetist

Tarmo Sumberg, 51

ettevõtja

Andrus Kallastu, 47

helilooja ja dirigent

Tarmo Türkson, 47

riigiametnik

Marko Luhamaa, 39

karateka

Tambet Pikkor, 34

kahevõistleja