Baseli külje all Riehenis elav Wolfgang Bortlik on mitmete huvidega mees: ajalugu, kirjandus, muusikategemine, jalgpall.
Küsimus: kas Šveits on jalgpallimaa... On? Ei ole? On? Ei ole?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimati ilmus temalt Kölni kirjastuse Kiepenheuer & Witsch vahendusel Šveitsi jalgpalliajalugu käsitlev «Hopp Schwiiz! Fussball in der Schweiz oder die Kunst der ehrenvollen Niederlage.»
Intervjuus Postimehele räägib Münchenis sündinud Bortlik muu hulgas ka jalgpalli positsioonist täna algavate Euroopa meistrivõistluste korraldajamaa Šveitsi paljurahvuselises ühiskonnas.
Wolfgang Bortlik, te olete küll Saksamaal sündinud, kuid elanud pikka aega Šveitsis – kas tunnete end šveitslase või sakslasena? Tõlkides küsimuse jalgpallikeelde: kelle poolt te EMil olete? Šveitsi või Saksamaa?
Kuigi elan juba üle 30 aasta Šveitsis, olen kodakondsuselt sakslane. Loomulikult ma toetan Šveitsi jalgpallikoondist, kuid süda kuulub ikkagi Saksamaale.
Olete õppinud ajalugu. Kirjeldage teekonda, mis teid jalgpalliteemani viis?
Olen alati jalgpalli mänginud ning selle vastu huvi tundnud, ka siis, kui keskendusin õpingutele või kirjutamisele. Minu esimeseks huviks oli siiski jalgpall, alles seejärel tuli kirjandus. Mingil ajal hakkasin neid kahte asja ühendama. Minu esimest romaani «Wurst & Spiele» mängitakse ühes Šveitsi väikelinnas ning seejuures on sealsel jalgpalliklubil täita suur roll.
Teie viimane raamat «Hopp Schwiiz!» ilmus populaarses sarjas «Ball & Welt», kus ilmunud ka nt David Winneri raamat Hollandi jalgpalli ajaloost («Oranje brillant»). Inglise keeles on temalt ilmunud ka raamat Inglise jalgpalli ajaloost («Those feet»). Winner on rääkinud, millised erinevad raskused kerkisid tema teele nende kahe teose kirjutamisel lähtudes sellest, et ta ise on inglane. Kuidas jõudsite mõtteni kirjutada Šveitsi jalgpallist ning kas see on šveitslase, poolšveitslase või sakslase vaade Šveitsi jalgpallile?
Kuna elan Šveitsis juba pikka aega, tunnen siinset jalgpalli üsna hästi. Olen ise olnud ühe Baseli amatöörklubi noortetreener ning mängin veel nüüdki üle viiekümneaastastele mõeldud turniiridel.
Minu raamat kajastab välismaalase vaadet siinsele jalgpallile. Tänu sellele võib sealt leida palju kummalisi tähelepanekuid, millest šveitslased ise pole teadlikud või mida nad lihtsalt ei tunnista.
Nagu näiteks nende vaoshoitus, suutmatus millestki vaimustuda, liigne skeptitsism ning tõrjuv hoiak võõraste suhtes.
Millised oli teie eesmärgid ja püstitatud probleemid kirjutama asudes?
Kirjutamisel järgisin kronoloogiat. Püüdsin teemat käsitleda kriitilise vaatleja perspektiivist.
Minu eesmärgiks oli leida Šveitsi jalgpalli erijooni ning vaadelda seda koos ühiskondlik-poliitilise arenguga. Ma leian, et jalgpalli ei saa lahutada ühiskonnast, milles ta on loodud ja millega tihedasti seotud.
Kui nüüd küsida, millised need Šveitsi jalgpalliga seostuvad eripärad on, tuleb tunnistada, et pärast Rappani-riivi (1950ndatel aastatel võtsid šveitslased kasutusele legendaarse Austria-Šveitsi treeneri Karl Rappani välja töötatud kaitseformatsiooni verrou (riiv), mida peetakse hilisema Itaalia catenaccio eelkäijaks – A. M.) pole Šveits maailma jalgpalli enam millegagi toetanud.
Loomulikult, jalgpallifunktsionääre on siit küllaga sirgunud, nimetagem näiteks Sepp Blatterit!
Teie raamatu täispealkiri «Hopp Schwiiz! Fussball in der Schweiz oder die Kunst der ehrenvollen Niederlage» (Hopp Schwiiz! Jalgpall Šveitsis ehk austustvääriva kaotuse kunst) on varjundiga, millest võib välja lugeda autori väikest muiet Šveitsi jalgpalli üle... Palun avage raamatu pealkirja tagamaid.
«Austustväärivatest kaotustest» võib rääkida ühest teatud kindlast hetkest. Kõik algas 1954. aasta MMil [mis peeti Šveitsis], kui šveitslased kaotasid eduseisust 3:0 austerlastele 5:7.
Siis traagiline 1962. aasta MMi mäng Saksamaa LVga, kus üks šveitslane murdis kokkupõrkes sakslasega jala ning meeskond pidi 1:2 alla vanduma. Ja nii kuni 20. sajandi lõpuni. Alles 1995. aastast alates võib täheldada positiivset arengut, milles peamine teene on noortetöö tõhustamisel.
Šveits on riik, kus segunevad erinevad identiteedid. Milline näeb välja ühisosa riigil, kus on neli riigikeelt ning kuidas see väljendub jalgpallis? Näiteks Belgias, mis koosneb kahest erinevast rahvusrühmast, püütakse hoida joont, kus koondise peatreenerina on valloonid ja flaamid ametis vaheldumisi.
Leian, et Šveitsi jalgpall vaid võidab sellest, kui ühendada erinevad mentaliteedid ja keeled.
Näib, et ka teravad vaidlused taktika osas on saksa, prantsuse ja itaalia koolkondade vahel lõppenud.
Selle põhjuseks muidugi koondise teatav edu, aga samuti jalgpalli üha kiirenev globaliseerumine.
Kaks aastat tagasi Saksamaal peetud MMi üks märksõnu seostub saksa rahvuslike tunnete võimsa esilekerkimisega, mis mõne kommentaatori hinnangul oli nii suures mastaabis pärast Teist maailmasõda esmakordne. Öelge, kas šveitslastel on samaväärseid ühiskondlikke lootusi seoses EMiga?
Šveitsi rahvuslikke tundeid võib pidada kodukootuks ning ülejäänud maailmale täiesti ohutuks. Kui kümned tuhanded punavalget ristilippu lehvitavad, ei pea keegi hirmu tundma. See on pigem märk enesekindlusest kui agressiivsest rahvuslusest.
2006. aasta MMi valikturniiri otsustavat mängu Türgiga, mis tagas Šveitsile edasipääsu, jälgis kokku vaid kuuendik elanikkonnast. Kui tähtis jalgpall šveitslaste jaoks üldse on?
Üks kuuendik on siiski märkimisväärne tulemus, sest pikka aega jalgpalli Šveitsi ühiskonnas ei aktsepteeritud üldse. Näiteks polnud jalgpall arvestatav karjäärivalik.
Ent aja jooksul on rahvusmeeskond saanud integratsioonipoliitikas üha olulisemaks. Just immigrantide lastel soovitatakse kiiremaks ühiskonnaga sulandumiseks mängida klubides jalgpalli.
Ja on näha, et alates põhikoondisest kuni amatöörideni välja, täidab nn Secondos (immigrandid) Šveitsi jalgpallis peaosa.
Ja immigrantidelt on Šveitsi ühiskond ka ise õppinud – näiteks vaimustustunnet, mis, nagu juba enne ütlesin, on siin üsna võõras tunne. Rahvusmeeskonnale osaks saanud eufooriat võib juba nimetada ebašveitslaslikuks.
Esmaspäeval, 9. juunil möödub Šveitsi jalgpalliajaloo ühest tähtsamast võidust 70 aastat – 1938. aasta MMil võideti sakslastest ja austerlastest moodustatud hitlerlikku Suur-Saksamaad. Kas too võit on Šveitsi jalgpalliajaloo tähtsaim? Tulemuste poolest pole ju Šveits maailma tähelepanu võitnud, kuid Saksamaa alistamisega 1938. aastal võideti kõigi imetlev pilk – oli see ju suur ideoloogiline võit.
Kahjuks on see hiilgav võit fašistliku jalgpallimoodustise üle šveitslaste mälust kadumas. Mängujärgne vaimustus oli loomulikult tohutu, kuid ei saa väita, et sel võidul veel nüüd mingi tähendus oleks.
Šveitslaste pragmaatiline mõtlemine sai ilmse koostöö tõttu Hitleri-Saksamaaga tugeva löögi. Juba toona püüti piirata Saksamaa üle saadud võidule järgnenud rõõmsat ja süütut juubeldamist – arvatavasti hirmust, ettevaatusest ja ennetavast kuulekusest.
Ootan põnevusega, kas ja kui suurelt selle mängu 70. aastapäeva meedias tähistatakse.