Šveits pole Austriaga võrreldav jalgpallimaa

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EMi finaalturniiri korraldamine tekitas Šveitsis jalgpallivaimustuse, ent avamängus saadud 0:1 kaotus võib väljakuperemeeste pidupäevad kiiresti                 lõpetada.
EMi finaalturniiri korraldamine tekitas Šveitsis jalgpallivaimustuse, ent avamängus saadud 0:1 kaotus võib väljakuperemeeste pidupäevad kiiresti lõpetada. Foto: AP / Scanpix

Postimehe kaasautorid jalgpalliajakirjanik Andres Must ja Šveitsi kirjasaatja Kaspar Näf arutasid jalgpalli rolli üle võistlusi läbiviivas Šveitsis ja Austrias.

Andres Must (AM): Praegu, mil me vestleme, lahutab Šveitsi avamängu kaotusest meid juba pikk öö ja pool päevagi. Kas sinu kui šveitslase suurem pettumus on juba möödas ja millised on sinu ennustused? Mina erapooletu kõrvaltvaatajana arvan, et Šveitsi jaoks on rong läinud...


Kaspar Näf (KN): Ma arvan, et alagrupist edasi pääsemine on nüüd väga raske. Samas teeb siinne ajakirjandus võrdlusi nelja aasta taguse Portugaliga, kes samuti avamängu kaotas, kuid lõpuks finaali jõudis. Mina aga olen skeptiline. Ootused muidugi olid, aga kuna šveitslased on realistid ja võtavad asju kaine peaga, siis väga pettunud ka ei olda või ei näidata seda välja.


AM: Meie vestluse üks põhjus on laupäevases Postimehes ilmunud minu intervjuu Šveitsis elava sakslasest kirjaniku Wolfgang Bortlikuga, millest koorub välja mõte, et otsides märksõnu Šveitsi kohta, asub jalgpall selle loetelu kauges lõpus.


KN: Nõustun, et Šveits pole jalgpallimaa nagu Inglismaa, Itaalia või Hispaania. Šveits ei kuulu samasse liigasse ning seda tunnistavad ka šveitslased ise. Praegune põlvkond on austusväärne, mis tekitas Šveitsis jalgpalli vastu ka suurema huvi. Samas pole ma üldse kindel, kas see vaimustus jääb püsima ka siis, kui uus põlvkond tänaste mängijate tasemeni ei küüni.


AM: Selge – Šveitsi viimase kümnendi saavutused teeksid au paljudele riikidele, kuid väljaspool Šveitsi on seda maad väga keeruline jalgpalliga siduda. Nagu sa isegi ütled, ei saa Šveitsi jalgpallikultuuri võrrelda Inglismaa ja Itaalia omaga. Kuid isegi kui võtta võrdluseks teie EMi kaaskorraldaja Austria, tuleb öelda, et Austria kultuuris on jalgpall oma juured hoopis sügavale ajanud.


Ma möönan, et arvestades viimaste aastate tulemusi, võivad paljud selle väite peale mõistmatult käsi laiutada. Kuid ma loodan, et sa mõistad mind – Austria jalgpallifolklooris on erinevalt Šveitsist lugusid, mis ületavad spordi piirid. Mõelgem näiteks Matthias Sindelari peale. 35-aastasena salapärastel põhjustel surnud jalgpallur on võtnud Austrias müütilise kuju.


Kuigi tema surmast on möödunud juba ligi seitse aastakümmet, pole akadeemilised, kirjanduslikud ega ka ajakirjanduslikud käsitlused teda tänaseni unustanud. Sindelari meenutatakse isegi värssides. Usun, et selliste lugude püsimine rahva mälus mõjutab ka nende arusaama tänasest jalgpallist. Usun, et kui teilgi oleks oma Sindelar, siis ei sõltuks jalgpallivaimustus nii palju hetkel mängivate jalgpallurite tasemest.


KN: Sindelar on tugev sümbol, kuid Šveits end sümbolite kaudu lihtsalt ei väljenda. Me ei tõsta end esile ning patriotismi elame välja enda sees – värssidesse pole seda vaja panna, see poleks šveitsipärane.

Näiteks šveitslane ei tea oma hümni teksti. Üks oluline erinevus Austria ja Šveitsi vahel on fakt, et Austria oli kunagi suurriik. Šveits aga mitte – pole kaotatud maid ning seepärast ka vajadust kompenseerida nende kaotust romantikaga. Austerlased pole aga siiani keisri kaotusest üle saanud, mõned tahaks ju teda tagasi. Näiteks märki k&k (königlich-kaiserlich; kuningalik ja keiserlik), mis vihjab monarhiale, võib ka veel täna Austria igapäevaelus kohata – üks bussifirma kasutab seda oma nimes: k&k Busreisen.


AM: Sinu jutt haakub Inglise ajaloolase Eric Hobsbawmi märkustega Inglismaa kohta. Inglismaagi püüab oma kunagist imperialistlikku hiilgust romantiliste rahvuslike tunnetega siluda. Võtame näiteks nende vaimustuse 1966. aasta MM tiitlist.


KN: See on tõsi, et jalgpall on hiilgav viis natsionalismi väljendamiseks. Ma hakkan praegu mõtlema, et Hollandil, Hispaanial ja Portugalil olid samuti kolooniad. Ei tea, kas nende tänase jalgpallivaimustuse põhjusi võib seda teed pidi otsida?


Tulles tagasi Šveitsi juurde, siis meilgi on müüte, kuid neid ei tõsteta liigselt esile. Ma ei tuleks selle pealegi, et keegi Šveitsi koondisele luuletusi looks. Šveitslane on lihtsalt tagasihoidlik.


AM: Homme, seega esmaspäeval, mil meie vestlus Postimehes ilmub, on Šveitsi jalgpalliajaloos olulise tähtsusega, sest möödub 70 aastat teie ühest tähtsamast võidust – 1938. aasta MMil sai Šveitsi koondis jagu hitlerlikust Suur-Saksamaast, mille koondis oli ühendatud sakslastest ja mõni kuu enne MMi algust Saksamaaga liidetud Austria paremikust. Bortlik ütles mulle, et ootab põnevusega, kas ja kui suurelt Šveitsi ajakirjandus sellele tähtpäevale tähelepanu pöörab.


On ju võimalik, et too oluline daatum jääb üldse EMi päevakajaliste sündmuste tõttu laiemalt käsitlemata. Usun, et esmaspäevaste Šveitsi lehtede sisu põhjal võib teha märgilise tähendusega järeldusi.


Näiteks neli aastat tagasi, kui EMi ajal möödus Saksamaa jalgpalliajaloo tähtsaimast võidust ehk Berni imest 50 aastat, anti sel puhul välja eriväljaandeid, näiteks ajakirja Kicker vahel ilmus koopia 1954. aasta võidule pühendatud erinumbrist; kinolinale jõudis masse haaranud mängufilm «Das Wunder von Bern».


Rääkimata päevalehtede suuremahulistest meenutustest. Arusaadav, et Berni imet ei ole võimalik vaadata lahus toonastest poliitilistest sündmustest ning Šveitsi 1938. aasta võit jääb oma mastaapsuselt Berni imele alla. Kuid see ei tähenda, et too sündmus šveitslastele endile tähtis ei võiks olla.


KN:  Ma usun, et 1938. aasta mängu ikka kajastatakse. Küll mitte esiküljel, vaid veidi tagapool ja rahulikus toonis. Ent ei tohi unustada, et Bern täidab kollektiivmälus hoopis tähtsamat rolli. Šveits sellele vastata ei saa. 1938. aastal kardeti Hitlerit, teati, et fašism levib peagi üle Euroopa. Seegi vähendas tolle mängu järgset vaimustust. Oli ju mõeldamatu teha Hitleri-vastast kampaaniat ning hiljem pärast sõda polnud enam vajadust sellest mängust müüt luua.

Sakslastel seevastu oli pärast Teist maailmasõda vaja kompensatsiooni. Nad teadsid ju, et olid teinud eelneval perioodil palju vigu. Bern pakkus seega enamat lihtsast jalgpallivõidust. Ja samas – MMi tiitlivõit on ju ikka midagi hoopis enamat kui lihtsalt ühe mängu võit nagu Šveitsil 1938.


AM: Aga Austria on seadnud ühe sellise lihtsa, mitte-midagi-tähendanud-mängu, käimasoleva EMi etteotsa – projekt «Cordoba 08», nagu nad seda nimetavad (Argentina linnas Cordobas võitis Austria 1978. aasta MMil vahegrupis Saksamaa LV 3:2).


KN: Jah, ilmselt on Austrias kergem jalgpallimüüte luua.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles