Šveitsis kogub jalgpallipidu hoogu

, jalgpallivaatleja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Šveitsi türklane Hakan Yakin lahkub platsilt.
Šveitsi türklane Hakan Yakin lahkub platsilt. Foto: AP / Scanpix

Jalgpalli Euroopa meistrivõistluste korraldajamaa Šveits on konkurentsist väljas – Šveits on pidurüüs. Sellist pidu, mida jalgpallifännid üleeile Genfis pidasid, pole sel turniiril veel varem nähtud. Kuigi üks võõrustajatest lükati kaotusega Portugalile edasisest konkurentsist välja, tuleb Šveitsis tõendeid selle kinnituseks otsida tikutulega.

Šveits on riik, kus on neli ametlikku keelt. Kuid neist väikseimast, retoromaani keelest, on koguni kuus keelt veelgi enam kasutatavad: nende seas ka portugali ja türgi keeled. Ja just nende kahe keelerühma esindajad muutsid Šveitsi enda kurbuse nähtamatuks.


Portugallased ja türklased jooksid mööda linna lippudega ringi, Šveitsi ristilipuga jalutanud inimesed vaatasid neile tühja pilguga otsa, mõni neist isegi naeratas pidutsejatele.


Kaks aastat tagasi Saksamaal olnuks säärane situatsioon mõeldamatu. Võib vaid ette kujutada, millise kriitika osaliseks saanuks Saksamaa koondislased, kui võistlus oleks nende jaoks nii varases faasis lõppenud.


Ajakirjandus leebe


Kuid eilne Šveitsi ajakirjandus suhtus koondise väljapudenemisse suhteliselt kiretult. Sellised mõõted nagu «katastroof», «põrmu langemine» jne, seega metafoorid, mida võib leida homsetest Itaalia lehtedest, kui maailmameister täna ka Rumeenia paremust peaks tunnistama, olid Šveitsi meediale võõrad.


Enim kõnelesid Šveitsi ajalehtede pealkirjad «uppumisest», mis viib mõtted mängu ajal toimunud paduvihmale, see omakorda hajutab aga pealkirja kriitilisust. Isegi kõmuajakirjandus, mis tõelistes jalgpalliriikides ületab sageli hea maitse piire, leiab Šveitsis varajasest turniiri lõpust hoolimata lohutust «Oleme ebaõnne Euroopa meistrid», teatab ajalehe Blick esileht.


Ja ega mõõduka kriitikaga pikale ka minda. Hiljemalt kolmandatel lehekülgedel oota­vad lugejat pidustuste kirjeldused, illustreerituna fotodest kebabit sööma asuvast naerusuisest türklasest või ülemeelikutest Portugali plikadest.


Šveitslaste endi ükskõiksust koondise käekäigu vastu võib põhjendada kahel viisil. Nagu nad ise ütlevad, suhtuvad šveitslased ümbritsevasse kaine peaga ega lase tunnetel võimust saada. Ja teiseks täidab Šveitsi ühiskonnas jalgpall peamist rolli vaid immigrantide ehk nn Secondos’e hulgas.


Jalgpallimaa Šveits


See torkab silma ka põhikoondise nimekirja vaadates. Finaalturniiri alguses avaldas üks kohalik ajaleht koondise immigrantidest nimekirja. Loetellu kuulus 13 meest, näiteks leiame sealt kõigi aegade noorima EM-finaalturniiridel värava löönud Kolumbia juurtega Johan Vonlantheni ja mängus Türgiga täistabamuseni jõudnud Türgi päritolu Hakan Yakini.


Seega võib jõuda paradoksini, et kuigi Šveits ise pole kuigi tõsiseltvõetav jalgpalliriik, asuvad siin paljud teised jalgpalliriigid. Ning seega ei tähenda Šveitsi jalgpallikoondise varane kõrbemine seda, et jalgpallipidu Šveitsis lõppenud oleks.


Pigem vastupidi – on ju Portugal ja Türgi jätkuvalt pildil, lisaks mitmed teised koondised, kelle rahvusesindajad Šveitsis tugevalt esindatud nagu Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa või Horvaatia.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles