Teadaanne nõrganärvilistele, kes mõnda vabavõitluse MMA matši vaadates õõvastusest minestama kipuvad! Maailmas on palju ohtlikumaid alasid, kus risk vigastada saada mitu korda suurem.
Spordis varitsevad ohud ja vigastused
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
6. oktoober 2009, 09:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni lugeja võib nüüd küll imestusest pikali kukkuda, kuid mitme veebilehe koostatud edetabeli järgi (näiteks sportingo.com) tuleb enim vigastusi ette spordialal, mis sarnaneb mänguga, mille komplekt ka sadades Eesti perekondades vabadel suvepäevadel kasutuses on – petankiga.
Petankisarnast mängu nimega lawn bowls harrastatakse põhiliselt Suurbritannias ning selle endistes kolooniates Austraalias ja Uus-Meremaal. Paratamatult tekib küsimus, mida ohtlikku saab olla kuulide veeretamises. Põhjus on kentsakas, kuid tegelikult väga lihtne.
Tüüpiline lawn bowls’i harrastaja on üle 85-aastane inimene, kellele selline füüsiline tegevus kõrges eas veel passib. Probleem on aga selles, et tihtipeale on tahtmine suurem, kui keha välja suudab kannatada, ning liigeste paigastnihkumine on seal täiesti tavaline nähtus.
Teine palliveeretajate probleem on jukerdav süda. Kuna tegu on siiski sportliku võistlusega, tõuseb memmede-taatide adrenaliininäit pingest kohati nõnda kõrgeks, et organismimootor lihtsalt annab mingil hetkel järele. Eesti tunnustatud spordiarsti Mihkel Mardna sõnul ei saa aga viimast juhtu traumade alla liigitada.
«Statistika on huvitav asi, millega saab mängida, kuid segamini ei tohi ajada spordivigastusi ja terviserikkeid, mis tulenevad kas vanusest või muudest tervislikest eripäradest,» märkis Mardna.
Kui äärmusliku näitena toodud lawn bowls kõrvale jätta, on mõistagi ohtlikud paberiteta hullude viljeldavad ekstreemalad, nagu näiteks base jump (kaljudelt või kõrgete hoonete katuselt langevarjuga alla hüppamine).
Kui base jump’i harrastatakse tihtipeale illegaalselt, siis näiteks suuskadega kiirlaskumine oli vahepeal kavas isegi olümpiamängudele võtta. 1992. aasta Albertville’i taliolümpial ala demonstreeriti. Toona võitis meeste arvestuses prantslane Michael Prufer, kes saavutas tippkiiruseks 229,299 kilomeetrit tunnis.
Paraku leidis OMil aset ka üks surmajuhtum, kui šveitslane Nicolas Bochatay treeningul kukkudes elu kaotas. Nii jäi ohtlik spordiala edaspidi OMi ukse taha. Ja pole ime, et üks aps mäest laskudes võib saatuslikuks saada, kui tänapäeval on maailmarekord itaallase Simone Origone käes, kes 2006. aastal saavutas tippkiiruseks 251,4 km/h.
Kui kiirlaskumises tehnika inimesele appi ei tule, siis mootorispordialadel saavutatakse veelgi suuremaid kiirusi. Surmaga või tõsiste vigastustega lõppenud õnnetusi juhtub aasta jooksul maailmas üle saja. Samas on tehnika arenedes mõeldud üha rohkem ka turvalisusele.
«Viimastel aastatel on mootorispordis traumad vähenenud,» kinnitas Mardna.
Väikses Eestis eelmainitud alasid massiliselt ei harrastata, ent kui siirduda tavainimesele tuntumasse sporti, siis seal pole samuti keegi vigastuste eest kaitstud.
«Kui laiemalt võtta, siis enim vigastusi esineb jalgpallis ja seda lihtsalt põhjusel, et ala on maailmas kõige populaarsem. Inimeste hulk, kes seda viljeleb, on lihtsalt kõige suurem,» selgitas Mardna, kes tõi näitena teisedki sportmängud.
«Üldiselt on siiski meeskonnaalad need, kus kõige enam vigastusi esineb. Nimetaks neid siis kontaktspordialadeks. Kergejõustikus on problemaatilisim mitmevõistlus, kuna seal on töös eri kehaosad. Näiteks odaviskes võib minna õlg, aga näiteks teivashüpe on tehniliselt nii keeruline ala, et seal võib juhtuda mida tahes.»
Miks viga saadakse? Mardna sõnul ei tee teinekord ka näiteks Eestis sportlane ise, treener ega füsioterapeut kõike selleks, et atleet tervena püsiks. Doktori sõnul jäetakse põhialaks harjutades tihtipeale unarusse eriharjutused, mis vigastusi vältida aitavad. Vastupidise näitena tõi ta kettaheite valitseva olümpiavõitja Gerd Kanteri harjutusmetoodika.
«Olen kindel, et Gerd Kanter teeb treeningutel 60 protsenti juurdetoovaid harjutusi, mis ketast otseselt kaugemale ei lennuta,» arvas Mardna, kes on Kanteri karjääri jooksul olümpiavõitjat ka ravinud.
Ajakiri Forbes tõi muu hulgas välja kaks põhjust, miks spordiga tegelevad inimesed end vigastavad: korraliku varustuse puudumine ja vanade vigastuste välja ravimata jätmine. Mardna ei usu, et vähemalt Eesti koondise tasemel keegi varustusepuuduse all kannataks. Küll aga nõustus ta viimase väitega.
«Sportlased on tihti liiga kärsitud areenile naasma,» tõdes Mardna. «Tuntakse end paranenuna, kuid terved tegelikult ei olda. Sellisel naasmisel tekib suhteliselt kõrge risk saada uuesti ja veel tõsisemalt vigastatud.»
OHTLIKUD ALAD
Enim spordivigastusi Ameerikas 2007. aastal:
1. Korvpall: 512 213
2. Jalgrattasõit: 485 669
3. Ameerika jalgpall: 418 260
4. Jalgpall: 174 686
5. Pesapall: 155 898
6. Rulasõit: 112 544
7. Trampliinihüpe: 108 029
8. Softball: 106 884
9. Ujumine/sukeldumine: 82 354
10. Ratsutamine: 73 576
Põlv – sportlaste suurim murekoht
Fox Newsi suvel ilmunud artiklis reastati kümme kehaosa, mida sportlased kõige enam vigastavad. Esimesele kohale platseerus põlv koguni 55 protsendiga.
«Eks see oleneb spordialast, kuid põlvetraumad on kindlasti üsna sagedased,» kinnitas Mardna, kuid päris nii suurt protsenti ta ei uskunud. Teisele-kolmandale kohale jäid õla- ja pahkluuvigastused.
«Õlga vigastatakse tõepoolest päris tihti, kuid sagedased on ka hüppeliigese ja kannakõõluse vigastused. Seda eriti pallimängudes,» märkis Mardna. «Igat kriimu muidugi vigastuse alla ei liigitata.» (PM)