Ükskõik milline koondis oleks EMi finaals võitnud, vähemalt Rios võidi juba enne avavilet kindlad olla, et üks Brasiilia juurtega jalgpallur kroonitakse Euroopa meistriks – kas siis Saksa särki kandev Kevin Kuranyi või Hispaaniat esindav Marcos Senna.
Sellist olukorda jalgpallis ei saa juba ammu paradoksaalseks pidada, sest aasta-aastalt segunevad koondistes eri rahvused üha hoogsamalt.
Ma ei suuda hetkel meenutada, kes seda ütles, kuid öelduga, et jalgpallikoondis on läbilõige riigist endast, tuleb nõustuda.
Võtame näiteks finalistid. Et Hispaania on monoliitsem kui Saksamaa, näitab ka fakt, et Senna oli ainus «välismaalane» koondises. Saksamaal oli neid mängijaid viis. Lisaks Kuranyile ka Šveitsi juurtega Oliver Neuville ning kolm «poolakat» – Lucas Podolski, Miroslav Klose ning Piotr Trochowski.
Palju sisserännanuid
Ääremärkusena tuleb siiski lisada, seekordne Saksa koondis on eriline selles mõttes, et seal puudusid türklased, kes moodustavad Saksamaal suurima sisserännanute rahvusgrupi (82 miljonist on türklasi 2,3 miljonit).
Saagu lisaks eespool nimetatud Brasiiliale ära märgitud ka kõik ülejäänud 14 riiki, kes EMile ei jõudnud või ei saanudki jõuda, kuid kelle päritolu mängija turniiril osales: Inglismaa, Bosnia, Ungari, Albaania, Ukraina, Kosovo, Kamerun, Senegal, Kongo RV, Argentina, Austraalia, Cabo Verde, Elevandiluurannik ja Colombia.
Enim sisserännanuid oli killustunud Šveitsil, kelle võistkonnas mängisid viie sisserännanud rahva esindajad. Pole ka midagi imestada, sest küllap on Šveits üks väheseid Euroopa riike, kus jalgpallimeeskonna väljapudenemise järel toimuvad linnades suured pidustused, nagu seda lõppenud turniiril näha sai – pidutsejateks loomulikult teiste rahvusrühmade esindajad, kelle meeskonnal hästi on läinud. Turniiril osalenud 16 riigist olid vaid Tšehhil ja Rumeenial kõik koondislased koduste juurtega.
UEFA-le on turniiri sellised mõõtmed loomulikult meeltmööda. Juba võistluste ajal oli kuulda, et UEFA plaanib 2016. aastal suurendada osalevate meeskondade arvu kahele tosinale. Meenutagem, et sama arv meeskondi võistles MMil alles 1994. aastal.
Aasialased sõimu all
UEFA sellise otsuse, mis de facto juba vastu võetud, põhjused on majanduslikud. Arvatavalt sai EM-finaalturniir 31 mänguga 200 riigis ligi 8 miljardit telekontakti ning kaheksa meeskonna ehk 21 mängu lisandudes hakkab EM konkurentsi pakkuma juba MMile.
Eks huvi turniiri vastu peegeldus ilmekalt ka ajakirjanike suurest massist. Turniiril oli akrediteeritud ajakirjanikke 2063, neist 32 Hiinast.
Kuid ega selline mastaapsus kõigile meelepärane ole. Nii sõimasid vihased Inglise ajakirjanikud Austria ja Šveitsi pressikeskustes Aasia kolleege, kui nondele anti mängupiletid enne inglasi («Need on ju Euroopa meistrivõistlused,» karjusid inglased, vürtsitades oma teksti kõigile arusaadavate jämedustega).
Ka suurest poliitikast leiame neid, kes oma arvamuse koondise kirevast näost jõhkralt välja öelnud.
Juba 1996. aastal tigetses Prantsusmaa paremäärmusliku partei National Front liider
Jean-Marie Le Pen koondise peatreeneri Aime Jacquet’ga, kritiseerides meeskonda kutsutavate pallurite päritolu.
«On kummaline moodustada võistkond välismaalastest ning kutsuda seda siis Prantsusmaa koondiseks,» selgitas Le Pen toona.