Liidriga ja liidrita – kaks täiesti erinevat meeskonda

Konstantin Vassiljev Foto: Liis Treimann

Eesti korvpallikoondis alustas EM-valiksarja kapten Kristjan Kangurita ja sai kahes esimeses mängus selgelt sugeda. Eesti jalgpallikoondis läks MM-valiksarjas võõrsil Ungarit murdma keskväljamootori Konstantin Vassiljevita ja sai haledalt 1:5 lüüa. Need on ilmekad näited Eesti kui spordimaa väiksusest – meil lihtsalt ei jätku võistkonnaaladele terve meeskonna jagu tipptasemel mängijaid. Hea, kui igas koondises on üks iga päev kõrgel tasemel mängiv vägev liider – korvpallis Kangur, jalgpallis Vassiljev, käsipallis Mait Patrail, võrkpallis Oliver Venno.

Nende meeste erakordsus seab neile ka erilisi nõudmisi ning koondisse kuuludes tuleb sellega arvestada. Paraku… Pärast viiki Hollandiga ülistati Vassiljevit taevani. Kaks hiilgavat väravat – neist teine kuulub tõesti maailmaklassi – andsid ka alust. Vähem tähelepanu pälvis aga Vassiljevi mõtlematu tegu, mis viis kollase kaardini ja järgmise mängu vahelejätmiseni.

Mõistetav, et mängus keevad emotsioonid üle, kuid tark mees peab suutma end talitseda. Kollane kaart on aktsepteeritav, kui selleväärse vea abil peatatakse kindel väravaolukord. Paraku rääkis Vassiljev kaardi välja kohtunikuga agressiivselt suheldes. Ja see oli lubamatu.

Viimastel hooaegadel on ju selgelt välja kujunenud, et Eesti koondis on edukas vaid siis, kui Vassiljev on platsil ja heas vormis. Sellise Vassiljevi abil tekivad ohtlikud olukorrad näiliselt just nagu eimillestki ja vastased tajuvad pidevalt ohtu, et kohe-kohe võib midagi juhtuda. Peaks tal olema aga halb päev või jääb ta mingil põhjusel platsilt sootuks eemale, muutub kogu koondise mäng hambutuks ja vastaste jaoks ohutuks.

Teisipäeval mängis Eesti koondis Ungariga Vassiljevita ja pilt meenutas siinse jalgpalli hullemaid aegu. Mälusopist kerkisid esile mälestused 1990ndatest, kui Eesti koondise loovus seisnes peamiselt umbkaitses 16 meetri kasti joonel seistes pallide tagasi peksmises.

Seekord küll umbkaitses ei seistud, kuid keskväljal ja vastase värava all ei suudetud – paari erandiga – midagi luua. Tõsi, lisaks Vassiljevile oli puudu veel paar meest, kuid neid oli võimalik asendada, Vassiljevit aga mitte.   

Samasugust peataolekut võis näha ka Eesti korvpallikoondise tegutsemises EM-valiksarja alguses. Kristjan Kangur jäi vigastuse tõttu kahest esimesest kohtumisest eemale ja Eesti oli teisejärguliste korvpallikoondiste vastu võimetu. Treenerid püüdsid enda sõnul säilitada tavapärast mänguplaani, kuid Kanguri ja ka Siim-Sander Vene asemel platsil rassinud meestel polnud lihtsalt liidriga võrdväärset kõrget kvaliteeti.

Kangur tunnetas, et koondis vajab tema abi, ja tegi kõik, et kiiresti naasta, kuigi keegi poleks talle eemalejäämist ette heitnud. Kanguri tulekuga sündis seni mannetuna näinud seltskond ümber ning segamini paisatud mosaiigikillud asetusid paika. Seejuures polnud määrav roll Kanguri punktidel, vaid lihtsalt tema olemasolul.

Tõelise liidri tunnuseks polegi pelgalt individuaalne sooritus, vaid see, kui palju suudab ta kaaslasi paremaks muuta. Pole kahtlustki, et Vassiljevi- ja Kanguri-suguste meeste platsilolek parandab terve meeskonna mängupilti oluliselt. Nendeta ja nendega meeskond on kaks täiesti erinevat asja.

Seepärast ei saa anda Eesti jalgpallikoondisele õiglast hinnangut Ungaris saadud 1:5 kaotuse põhjal, nagu ei näidanud Eesti korvpallikoondise tegelikku taset augusti alguses peetud esimesed kohtumised Hollandi ja Portugaliga. Meie tegelik jõud ja tugevus tulevad ilmsiks vaid siis, kui kõik tugevamad on rivis. Meeskondade kaupa liidrite kasvatamiseks ei jätku Eestil lihtsalt inimesi.