Kaido Höövelson andis reedel pressikonverentsi, jättes profisumoga lõplikult hüvasti. Suur mees on oma kehakaalust juba kaotanud 20 kg ja tegeleb enda vormis hoidmiseks tennisemänguga. «Põlvevalu mind enam ei sega ja olen 20 kg alla võtnud. Kaalu tahan veel langetada, ent päris modelliks saada ei taha,» räägib karjääri ajal 190 kg kaalunud Höövelson. «Füüsiliselt olen ikka aktiivne, mängin abikaasaga tennist ja teen päevas mitu pikka jalutuskäiku.»
Jaapanis tuleb Höövelsonil veel paras kadalipp läbida, sest maha on vaja pidada näiteks pidulik patsilõikamise tseremoonia ja tänada teda karjääri jooksul toetanud sponsoreid ja sõpru. «Patsitseremoonia aeg pole veel täpselt paigas, aga selle ettevalmistused kestavad neli-viis kuud,» räägib ta.
Endine sumomaadleja ei viibi lühivisiidil Eestis üksinda, kaasas on Jaapani delegatsioon, teiste seas Jaapani riiklik telekanal, kes temast ja tema kodumaast filmi väntama hakkavad.
Tuleviku kohta jäi vägilase kasvu mees napisõnaliseks, kuigi on teada, et elu jätkub Eestis. «Tulevikust võiks rääkida palju, unistusi on, aga jätaksin need esialgu enda teada,» ei taha Höövelson plaane paljastada. «Kui juba päriselt tagasi kodus olen ja rahulikult oma elu elan, eks siis saab see tulevik ka täpsemalt selgeks.»
Küsimusele, kas ta jääb Jaapani ja sumoga ka edaspidi ametlikult seotuks, vastab ta järgmiselt: «65-aastaselt hakkan ametlikku pensioni saama, nii et selles mõttes jään. Aga ära iial ütle iial. Mul on siinse Jaapani suursaatkonnaga väga head suhted ja mine tea, mida tulevik toob.»
Kümme aastat võõrsil olles igatses Höövelson enim Eesti loodust ning peret ja sõpru. «Siinset aastaaegade vaheldumist igatsesin ja lähedaste seltskonda.» Jaapanis harjus kirgliku kalamehena tuntud Höövelson sealse rahvusroa sushi’ga. «Sõime seal üldse palju kalatoite, Eestis on muidugi ka räim tomatis, aga sushi on ikka parem,» ütleb ta.
Praegu ei taha Höövelson Jaapani populaarseimale spordialale pealtvaatajana väga kaasa elada. «Kui vanemaks saan, eks siis vaatame seda asja,» ütleb ta.
Rääkides võimalusest, et mõni eestlane ühel päeval veel sama tee jalge alla võiks võtta, jäi Höövelson realistiks. «Sinna jõudmine pole niisama lihtne. Ja seal on karm elu ja karm trenn. Sumoklubi on nagu hundipere: kui kutsikad sünnivad, hakkavad vanemad neid murdma. Trennid on karmid, kui kaks korda eksid, saad karistada. Kuigi tänapäeval on karistamine inimlikumaks muutunud ja püütakse ikka sõnadega asju selgeks teha,» kirjeldab ta sumomaailma telgitaguseid.
Karistamistel ei taha Höövelson pikemalt peatuda, sest seda on kõrvalseisjail keeruline mõista. «See on teine maailm, mille seadustest saavad aru vaid need, kes pidevalt selle sees on.»
Tulles tagasi raske otsuse juurde karjäärile joon alla tõmmata, räägib Höövelson, et see oli kaalutletud. «Jaapanis ikka taheti, et jätkaksin kasvõi vigase jalaga, aga mingil hetkel pead hakkama iseendale ka mõtlema ja see polnud kindlasti hetkeotsus. Tablette pole ma kunagi söönud. Küll olen korduvalt operatsioonile minemist kaalunud, et siiani pole seda siiski teinud. Kahju on muidugi, aga igaüks on iseenda peremees. Sinnajäämise mõtteid polnud kordagi,» sõnab ta. «Pea on mul suur ja ajusid peaks seal ka olema,» lisab Höövelson läbi huumori.
Abikaasa Jelena oli sportlaskarjäärist loobumise juures 100-protsendiliselt osaline. «Tema oli alati kõigega kursis ja toetas mind selle otsuse langetamisel,» räägib endine sumotipp. «Mis see muud ikka on kui armastus!» lisab ta naerdes.
Mingit puhkust ei plaani ta lähiajal ette võtta. «Olen noor inimene, käed ja jalad on otsas, tööd on vaja teha. Küll ma kunagi hiljem puhkan,» lubab Höövelson.