Šmigun-Vähi jätkab tagasilöögi kiuste senise plaani järgi

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristina Šmigun-Vähi heitis stardist loobumise mõtted hoolimata nigelast enesetundest kiiresti peast, kuna see olnuks kõigi jaoks liiga suur pettumus.
Kristina Šmigun-Vähi heitis stardist loobumise mõtted hoolimata nigelast enesetundest kiiresti peast, kuna see olnuks kõigi jaoks liiga suur pettumus. Foto: Marko Mumm

Samal ajal kui Otepää suusastaadionil autasustati kolme paremat naissuusatajat, seisis Kristina Šmigun-Vähi Eesti Televisiooni stuudiolaua juures ning vaatas mõtlikul ilmel, kuidas konkurentidele lillekimpe ulatati.



Pole vaja olla selgeltnägija aimamaks, et tegelikult eelistanuks ta olla üks neist ning nautida tuhandete suusasõprade imetlust. Paraku polnud öisest haigushoost räsitud organism laupäeval piisavalt kiireteks liigutusteks võimeline.



«Uskusin, et olen tubli, aga tegelikult veetsin terve öö oksendades. Raske öelda, kas see tuli mõnest toidust või on tegemist viirusega… Võistluseelse ärevuse kaela ei saa seda igatahes ajada, ma pole ju enam 16-aastane,» rääkis Šmigun-Vähi mõni minut hiljem ajakirjanike piiramisrõngasse sattudes. «Hommikul mõtlesin isegi seda, et ei hakka starti tulema, kuid see olnuks kõigi jaoks liiga suur pettumus.»



Kuigi Šmigun-Vähi võinuks pugeda kaotuse taha ning sajatades maad ja taevad kokku kiruda, oli ta hoopis enda vastu karm. Ta nentis, et protokollis on kaotus võitjale must valgel kirjas ning see ei luba ennast hinnata teisiti kui väga viletsaks. «See, kes siin rajal sõitis, polnud mina, vaid minu vari,» iseloomustas ta.



Kuid veel paar päeva tagasi näis kõik ideaalne. Alates detsembri lõpust oli Šmigun-Vähi kodus Otepääl treeninglaagris, neist viimase nädala ööbis ta 2500 m kõrgusel viibimise efekti pakkuvas alpimajas. Positiivseid emotsioone lisas teisipäevane kiirustreening. «Seal kogesin tõesti mõnusat tunnet,» kinnitas ta ning tunnistas, et mõtles selle põhjal koduetapil vähemalt esikolmikus lõpetada.



Ootamatu tõvehoog ning loodetust kesisema tulemusega lõppenud võistlus ei sunni Eesti suusakuningannat varem paika sätitud plaane muutma, kuid ta möönis, et selline vahejuhtum muudab olümpiale mineku keerulisemaks. Vaatamata sellele ei kavatse ta enne talve tippsündmust rohkem võistelda. Oma seisundist ülevaate saamiseks korraldab ta kümme päeva enne olümpia esimest starti kontrolltreeningu.



«Olümpial hästi esinemiseks vajalikust seisundist olen veel kaugel, kuid kõik, mis ma olen siiani teinud, peab kandma vilja alles kuu aja pärast,» mõtiskles Šmigun-Vähi ning lisas, et jääb veel nädalaks koju treenima, seejärel sõidab aga Santa Caterinasse. Paika, kus ta harjutas ka enne kaks kulda toonud Torino olümpiat. «Samasse kohta sunnib mind naasma usk – olen enda jaoks leidnud paigad, mis toovad õnne.»



Vahepeal kaks hooaega suurest suusatamisest eemal olnud Šmigun-Vähi tagasitulek ning kunagi ideaalselt toiminud tiimi taas samaväärsesse töökorda sättimine võtab aega. Laupäeval polnudki probleem ainult sportlase tervises, vaid ka suuskades, õigemini nende pidamises.



«Minagi soovinuks tõusudest otse üles saada, paraku polnud see võimalik,» märkis Šmigun-Vähi. «Samas ei taha ma hakata arvestama, et 30 sekundit kaotasin suuskade tõttu ja 20 sekundit seoses tervisega. Peame tiimi kokku võtma ja asjadest rääkima. Võistlus näitas, et koostööga on kõik hästi, tulemusega aga mitte.»



Muutusi on Šmigun-Vähi tunnetanud ka oma mõtlemises – meeleolud kõiguvad ühest servast teise. «Mõnikord tunnen rahulolu ja kõik õnnestub ideaalselt, teinekord aga mõtlen, miks ma selle kõigega tegelen. Varem polnud mul kunagi selliseid mõtteid,» märkis ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles