Cofidise jalgrattameeskonnaga Mallorcal võistlev Kalle Kriit sai esmapilgul uskumatu kogemuse osaliseks, külmudes soojade ilmadega turiste meelitaval Hispaania saareriigis poolsurnuks. Kummaline vahejuhtum leidis aset üleeile.
Uskumatu: Kriit külmus Mallorcal poolsurnuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Uuuuhhhh, sellised päevad jäävad kauaks meelde,» alustab Kriit oma blogis sissekannet. «Oleme küll Mallorcal ning peaks soe ja päike olema, aga võta näpust. Nii külmunud pole ma kunagi olnud. Kuna hommikul sadas juba vihma ja oli suhtelist jahe, umbes 10-12 kraadi, siis valmistusin tõsiselt selleks, et mul külm ei hakaks. Olen paras külmavares. Panin alla pika «juustuka», käised peale, särk,vest ja kileka taskusse. Esimesed 100 km oli asi kontrolli all. Tunne oli hea ja kõik paistis OK olevat. Viis kilomeetrit enne esimest mäge olin heal positsioonil, aga toidupunktis kaotasin oma koha, sest mu söögikott läks katki ja küsisin klubikaaslase käest pudeli. Esimene mägi oli ainult vasak-parem kogu aeg ja seetõttu polnud võimalik ettepoole ronida. Lisaks viskasid mõned vennad ennast veel pikali tagasipööretes... Moodustusid väikesed grupid. Pärast mäge oli jube laskumine, kus ei olnud samuti võimalik positsiooni parandada. Päeva pikim mägi (10 km) hakkas kohe pärast laskumist ja selle all oli selge, et suures mängus ma kaasa ei löö. Ees oli 30 meest. Tõusu sõitsime umbes 20-mehelisega pundiga normaalselt lõpuni. Õnneks jõudis poole mäe peal meie gruppi järele Vladimir Karpets, kes head tempot tegi ja oli päris soe olla. Ainult käed olid jääs ja viimased 50 km ei saanud ma midagi süüa. Tõusu lõpus ootas meid üllatus, null kraadi ja jube tuul ning nähtavus oli vaevalt 100 meetrit. Laskumisel sellise ilmaga külmusin ära. Värisesin üle terve keha, selg oli nii valus, pidurdada oli jube keeruline. Jäin laskumisel pundist maha ja veeresin («külmusin») lõpuni. Selliste ilmadega on minusugusel «kõrsikul» tükk tegemist, aga tegin samas ise paar lolli viga: ei pannud oma super vihmakindaid kätte õigel ajal ja sellepärast ei saanud ka süüa. Oleksin pidanud endale palju geele ja süüa näost sisse ajama, aga see lihtsalt polnud võimalik. Sain targemaks ja tean edaspidi, et selliste ilmadega pean teisti toimima. Selge on see, et tegin endale palju-palju haiget ja pean ettevaatlik olema, et haigeks ei jääks ning kiiremini taastuksin, sest järgmine nädal ootab mind ees kõva kahepäevane tuur Prantsusmaal – Tour de Haut Var.»