Mardna: dopingukontrollid on inimlikumaks muutunud

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti olümpiakoondise pesamuna Triin Ojaste pidi esmakordselt elus dopinguproovi andma.
Eesti olümpiakoondise pesamuna Triin Ojaste pidi esmakordselt elus dopinguproovi andma. Foto: Raigo Pajula

Eesti olümpiakoondise pesamuna Triin Ojaste ei jõudnud oma esimesel olümpial korralikult ümbrusegagi tutvuda, kui juba olid dopingukütid ukse taga. Esimest korda Ojaste elus.



Ojaste polnud kunagi varem dopingukontrollis käinud. Ta oli dopinguküttidest üksnes lugusid kuulnud. Nii positiivseid kui ka negatiivseid.



Ta oli kuulnud lugusid Torino olümpiast, kus sportlasi kutsuti dopingukontrolli natuke enne südaööd. Oli kuulnud lugusid, kus dopingukütid äratasid sportlasi varahommikul poole une pealt. Ja oli kuulnud ka lugusid, kus dopingukontrollid sportlastega just kõige sõbralikumalt ei käitunud.



Sõbralikud kontrollid


Vancouveri olümpia dopingukontrollid olid aga teisest puust. Poole õhtusöögi ajal koputasid nad Eesti koondise elamu uksele, olid ülimalt viisakad ja palusid sprinter Kein Einaste, murdmaasuusataja Tatjana Mannima ja Ojaste kontrolli.


Kõigil kulus seal umbes pool tundi.



Protseduur iseenesest pole midagi keerulist, kinnitas 19-aastane Ojaste. Üllatusena ei tulnud tema jaoks mitte midagi. «Kõigepealt tuli pabereid täita, seejärel purk valida ja uriiniproov anda. Hiljem tuli selle sisu kahte erinevasse purki valada. Kui see kõik oli tehtud, tuli veel pabereid täita ja siis saigi läbi. Kogu protsessi jälgis vaatleja, kes kontrollis, et ma kõik õigesti teeksin» rääkis Ojaste.



Dopingukontrollis olid murdmaasuusatajatest lisaks Mannimale, Einastele ja Ojastele eilseks käinud veel Aivar Rehemaa ning Anti Saarepuu. Mõlemad kutsuti kontrolli juba saabumisjärgsel päeval. Kohe pärast esimest treeningut. See näitab vaid üht – kontroll on Vancouveris ülitõhus. Lausa nii tõhus, et Einaste on nädala aja jooksul kaks korda kontrollis käinud.



«Midagi pole öelda – dopingukontroll käib spordi juurde. Selleta ei saakski,» sõnas Saarepuu, kellel pole kontrollidega kunagi ebameeldivaid kogemusi olnud.


Erandiks polnud seegi kord. «Siin on ülisõbralikud kontrollid. Olen neid ka järgmistel päevadel näinud ja nad ikka teretavad ning küsivad, kuidas mul läheb,» rääkis Saarepuu.



Aastaid Eesti antidopinguühenduse juhina töötanud Mihkel Mardna sõnul on seekord näha, et kontrollid on oma töömeetodit ka muutnud.



Kui varem suhtuti sportlastesse suhteliselt ebainimlikult, siis nüüd on dopingukütid vastutulelikumad. Võrreldes Torino olümpiaga on paranemismärke juba näha. Vähemalt praegu paistab olukord parem kui varem.



«Mulle tundub tõesti, et kontrollid on inimlikumaks ja mõistlikumaks muutunud. Poole öö pealt pole kedagi veel kontrolli viidud,» selgitas Mardna.



Kõiki testitakse


Maailma Antidopingu Agentuuri (WADA) eesmärk on olümpial kõik sportlased ära testida. «Terve Eesti koondis peab lähiajal kontrolli minema. Mitte ükski sportlane ei pääse sellest – eriti tõhusalt testitakse just vastupidavusalade esindajaid,» kommenteeris Mardna.



Vancouveri olümpial tehakse 2000 testi. See on peaaegu 800 testi rohkem kui Torinos. «Ka võistlusväliste dopingukontrollide osakaal on märgatavalt suurenenud,» märkis Mardna.



Kriitikat ja nurinat polevat dopingukontrollide kohta kuulda. Kõik sportlased mõistavad selle vajalikkust. «Dopingukontroll käib tippspordi juurde. Need on mängureeglid ja kõik teavad seda,» sõnas Mardna.



WADA käitumine mõistetamatu


Maailma Antidopingu Agentuuri (WADA) viimastest avaldustest on nii mõnelgi sportlasel ja treeneril suu imestusest lahti jäänud. Hiljuti teatati, et 30 sportlast on dopinguga vahele jäänud, kuid üleeile antud pressikonverentsil nende nimesid ei avalikustatud.



Samuti ei avaldatud seda, mis alade esindajatega tegemist oli. Väidetavalt on WADA eesmärgiks anda sportlastele võimalus protestimiseks.



Aastaid Eesti antidopinguühenduse juhina töötanud Mihkel Mardna sõnul on selline umbmäärasus ülimalt kummaline.



«Kui on teada antud täpne arv vahelejääjaid, siis miks ei avaldata nende nimesid? Nii kaua kui kõik on anonüümne, pole see info kuigi usaldusväärne,» rääkis Mardna ja lisas: «Jutumärkides öeldes paistab tegemist olevat populismiga.



Nad tahavad näidata: «meie töö on nii tõhus, oleme 30 sportlast vahele võtnud». Paljusid paneb selline käitumine aga üksnes õlgu kehitama.» (PM)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles