Hiinas võib üksnes teoorias meelt avaldada

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pekingi olümpiamängude ajal on lubatud küll meelt avaldada, kuid ainult  võõramaalastel ja sedagi vaid selleks ettenähtud kohtades.
Pekingi olümpiamängude ajal on lubatud küll meelt avaldada, kuid ainult võõramaalastel ja sedagi vaid selleks ettenähtud kohtades. Foto: AFP / Scanpix

Hiina soovib Pekingi olümpia ajal välismaailmale jätta nii positiivset muljet kui vähegi võimalik, selleks loodi  väliskülalistele isegi eraldatud protestimisalad.

Täpsemalt on Hiina võimud mängude ajaks kavandanud kolm spetsiaalselt selleks ehitatud ala, kus läänemaailmast tulnud spordifännid, kes on harjunud vaba maailma käitumismudelitega, saaksid segamatult oma põhimõtete eest seista.



Hiina juhid ise loodavad sellise sammuga ümber lükata kujundit Hiinast kui ülimalt ebatolerantsest riigist ning soovivad näida eeskujulike inimõiguste järgijatena.


Teoorias kõlab üritus muidugi kaunilt, aga tegelikkuses paistab asi mõnevõrra kahvatum.



Need kolm kõnealust protestipaika asuvad Pekingi äärtes, keskusest ülimalt kaugel asuvate võistluspaikade läheduses olevates parkides. Lisaks on need alad ülejäänud pargist eraldatud kõrge aiaga või on platsi ümber tihedalt istutatud puud, mis peaksid demonstrante ülejäänud inimeste, eriti kohalike eest varjama.



 Nii et tegemist on ülejäänud maailmast täiesti eraldatud alaga, kuhu keegi väljastpoolt sisse ei näe. Tekib muidugi küsimus, miks peaks keegi soovima sellises kohas meelt avaldada, kui kogu üritust keegi ei näe ega kajasta.



Kui aga siiski peaks kellelgi selline soov tekkima, on raskem osa alles ees, sest meeleavalduseks tuleb hankida ka luba. Hiina seaduste järgi peab taotluse esitama vähemalt viis päeva enne ürituse toimumist ja seal peab kirjas olema, mille vastu või kelle toetuseks meelt avaldatakse.



Lisaks peab ankeedis olema kirjas ka arvatav demonstrantide hulk. Kõige parem on muidugi tõik, et selgust  selle kohta, kellele avaldus esitada tuleb või kes üldse otsuseid langetab, pole.



Vihjeks võib muidugi nii palju öelda, et võimude heaks kiidetud meeleavaldusi Hiinas peaaegu ei toimu, mis annab alust arvata, et Hiina võimude poolt ülimalt läbimõeldult kavandatud teisitimõtlejate pelgupaigad jäävad olümpiamängude ajal tühjaks.



Ütlematagi on selge, et kohalike osalemine sellistes ettevõtmistes on mõeldamatu. Tegemist pole aga kaugeltki mitte ainukese asjaga, millega tegelemine hiinlastele on keelatud.



Pekingi juhid on linlastele välja andnud juhised, kuidas väliskülaliste juuresolekul käituda tohib ja mida kindlasti teha ei tohiks. Näiteks ei tohi kohalikud turistidele esitada poliitikat, religiooni ja raha puudutavaid küsimusi. Ülimalt taunitav on ka avalik vandumine, prahi mahaloopimine ja järjekordades ettetrügimine.



Hiina suurt külalislahkust said juba tunda Londoni olümpiamängude korraldajad, kelle 2012. aasta mänge tutvutav infotelk Pekingi kesklinnas asuvast pargist turvakaalutlustel äärelinna ümber koliti.



Nii et kõik paistab Pekingis korras olevat – linnaõhk puhas, inimõigused au sees ja kohalikud rõõmsad, aga seda kõike ainult teoorias.



Tegelikkuses tulemused kas puuduvad või on saavutatud küsitavate meetodite abil.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles