«Vabandan. Ma polnud piisavalt hea. Tahtsin hirmsasti, aga…» sõnas Kristina Šmigun-Vähi pärast 30 km klassikasõidus saadud 28. kohta. Kuid probleem polnud tahtmises – keerulistes oludes kasvas suusavahetuse virvarr temal ja tiimil üle pea.
Kowalczyku ja Šmigun-Vähi tiimide töö erines nagu öö ja päev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Šmigun-Vähile ja tema hooldetiimile oli Vancouveri olümpia ühisstardist klassikamaraton, mille käigus võivad sportlased suuski vahetada, esimene seesugune kogemus. Tagantjärele targana võib vaid oletada, et see sai Eesti suusatajale saatuslikuks – igatahes ei kasutanud ükski kõrgete kohtade eest võitlev naine ära kolme suusavahetamisvõimalust. Näiteks lõpuks hõbeda võitnud Marit Bjørgen tegi seda vaid korra.
Ilmselt tuleb nappide kogemustega seletada sedagi, miks Šmigun-Vähi ja olümpiavõitjaks kroonitud poolatari Justyna Kowalczyku ning nende tiimide tegutsemine erinesid teineteisest nagu öö ja päev.
Tegelikult ilmnesid erinevad lähenemisnurgad juba stardis – eestlanna suusad olid pidamismäärdeta, poolatari lumelaudade pidamisala oli aga kaetud kliistriga. Kusjuures mõlema sportlase määrdetiimid olid pärast võistlust veendunud, et just nende valik oli parem. Võib-olla oligi õigus mõlemal, igatahes püsisid mõlemad suusatajad esimesed 10 km juhtgrupis.
Emotsioonid olid laes
Esimest korda käidi suuski vahetamas ühel ajal, peale nende oli olulistest tegelastest samal ajal vahetusalas soomlanna Aino-Kaisa Saarinen. Kui aga poolatar ja soomlanna sõitsid end pärast boksiskäiku kerge vaevaga liidrite kõrvale tagasi, ei suutnud Šmigun-Vähi nendega sammu pidada.
Hiljem selgus, et just selle suusavahetusega võis Šmigun-Vähi oma võistluse rikkuda. Nii tema kui ka kõik taustajõud olid seda meelt, et samade suuskadega tulnuks sõita vähemalt 20 km. Miks siis seda ei tehtud? «Lootused olid kõrgele kruvitud, soovisime asja paremaks muuta,» selgitas suusapealik Raul Seema.
«Tundsin, et libisemine pole kõige parem. Küsisin rajal, kas vahetada suuski või mitte, mulle vastati: «Jah, vaheta.» Ütlesin siis, et tehke parema pidamisega ja libedamad suusad,» lisas Šmigun-Vähi oma versiooni.
Tagantjärele tarkusena liiga varajaseks osutunud vahetus sundis Šmigun-Vähi viie kilomeetri pärast juba uuele vahetusele. Rahvusvahelisest telepildist võis näha ja kuulda, kuidas liidritest üha kaugemale jääv Šmigun-Vähi hüüdis ühel tõusul, et suusad annavad tagasi. Saanud määrdemehelt vastuseks, et kannatagu see ring ära, lasi suusataja emotsioonid valla ning põrutas: «T**a küll!»
Pärast võistlust palus ta selle pärast vabandust. «Olin emotsionaalne. Ütlesin kõike nii, nagu oli. Ma ei suutnud oma emotsioone kontrollida,» selgitas ta. Emotsioonid olid tõesti laes, selle tõestuseks oli ka määrdepealik Oleg Ragilo käitumine – pärast võistlust ei tahtnud ta suuskade ja määrimise kohta kommentaare jagada.
Šmigun-Vähi mänedžerist abikaasa Kristjan-Thor Vähi hinnangul sobinuks teisena kasutuses olnud määrdega suusad pisut hiljem – ilmselt viimasel kümnel kilomeetril. «Rada muutus võistluse käigus vesisemaks,» põhjendas ta oma arvamust. Nüüd aga raiskas Šmigun-Vähi need suusad ära ning viie kilomeetri pärast pööras uuesti vahetusalasse, et võtta uus paar. Sarnaselt esimesega taas määrdeta.
Kogu suusavahetuse virvarr röövis hulga väärtuslikke sekundeid ning, mis veelgi hullem, Šmigun-Vähi libisemine ja pidamine ei muutunud sugugi paremaks.
Kuid mida tegi samal ajal Kowalczyk? Poolatar tegutses juba enne võistlust paika pandud plaani kohaselt. Kümne ja kahekümne kilomeetri vahel ajas ta läbi ühtede suuskadega ning kuigi need polnud nii head kui eelmised, püsis ta liidrite hulgas.
Polnud enam suusatamine
Tema eestlastest määrdemehed Are Mets ja Peep Koidu sättisid aga viimaseks kümneks kilomeetriks sõidukorda täpselt samad suusad, millega Kowalczyk sõitis distantsi esimese osa. «Parem libisemine ja õrnem pidamine,» iseloomustas Koidu hiljem võidusuuski. «Just selline oli tema soov.» Lõpumeetritel suutiski sitke poolatar olümpia edukaima suusataja Bjørgeni üle mängida ning karjääri esimese olümpiavõidu võtta.
Šmigun-Vähi vaevles samal ajal veel rajal. Kuna 15. kilomeetril võetud suusad ei libisenud, pöördus ta viis kilomeetrit hiljem uuesti vahetusalasse ja kasutas ära viimase võimaluse. Taas määrdeta, karestatud pidamispiirkonnaga suusad – ning ikka halb valik. Vahe liidritega aina kärises, lõpuks viibis ta rajal peaaegu viis minutit kauem.
«Viimasel ringil polnud Kristina liikumine enam suusatamise moodi,» tõdes Vähi. Šmigun-Vähi lisas, et nii halvas olukorras oleks ta hea meelega ka neljandat korda vormeli kombel boksi keeranud – kui vaid reeglid seda lubanuks. «Seekordne suusavalik lihtsalt ei õnnestunud,» nentis ta.
Kowalczyku määrdemehed jagasid pärast võistlust naerulsui intervjuusid. «Olud olid tegelikult väga keerulised. Ilmateate järgi poleks pidanud rajale värsket märga lund sadama,» rääkis Koidu. «Kuid tulime hommikul vara siia, proovisime erinevad valikud läbi ning valmistasime ette kaks kindlat varianti.»
Esikolmikukohta ei uskunud
Samal ajal kui Mets tunnistas, et poolakate määrdekabiinis on kuldmedali võidu tähistamine juba alanud, arutlesid Šmingun-Vähi ja tema tiimi liikmed selle üle, miks võistlus ebaõnnestus. Üheskoos jõutigi järeldusele, et vahetustega alustati liiga vara.
«Esimese vahetamisega läks 15 sekundit kaotsi ja grupp läks eest ära. Kui oled grupis, siis paned järele. Kui aga jätad vahe sisse, siis on raske. Sest ma pole nendest tüdrukutest parem. Olen samal tasemel ja natuke isegi allapoole,» mõtiskles Šmigun-Vähi. «Esimene suusk oli libeduse ja pidamise poolest fifty-fifty. Võtsin määrdeta suusa.»
Šmigun-Vähi tiimi suusapealik Seema märkis, et puudub sellistel võistlustel osalemise kogemus. Seepärast hakatigi olukorras, kus vahe liidritega oli kümne sekundi ringis, kohe rabistama ja suuskade vahetamise peale mõtlema.
Kuid kes ikkagi langetab otsuse, millal suuski vahetada? Mets kinnitas, et sõidu ajal polnudki vaja mingeid otsuseid langetada, Kowalczyk tegutses vastavalt varem paika pandud plaanile. Vähi sõnul otsustas nendel vahetuse suusataja ise. «Võib-olla oleksime pidanud teda tagasi hoidma,» nentis ta.
Kas õiged valikud aidanuks Šmigun-Vähi laupäeval medalile – sellele küsimusele ei saa vastust kunagi. Vähi arvates polegi mõtet selle üle mõtiskleda. Suusataja ise oli siiski kõhklev. «Ei usu, et oleksin tänasel päeval esikolmikus olnud. Olin lõpus täiesti tühi,» tunnistas ta.