Esimese eestlasena Pekingi olümpiakülla astunud delegatsioonijuht Martti Raju tunnustab hiinlaste visadust, hoolimata linna õhusaastest ning vahejuhtumitest.
Pekingi muru kasvab mühinal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Olümpiakomitee saavutusspordi divisjoni ja Pekingi olümpiadelegatsiooni juht Raju, kes on juba mõned päevad Pekingis olnud, kiidab tihedast sudust hoolimata seninähtut. Tema emotsioonid on vaid positiivsed.
«Ei ole viga. Meil on siin viis abilist ja kümme autojuhti. Kõik on püüdlikud – kui on probleem, siis aetakse kohe kõik, kes vaja, jalule. Nad üritavad ja ponnistavad siin väga kõvasti,» kirjeldas Raju võõrustajamaa korraldust.
«Nad on nii ropult vaeva näinud, et näiteks iga lapp, mida on võimalik roheliseks teha, on roheline. Muru kasvab nagu mühinal igal pool. Üldse kõik on korras. Eks nad siin midagi veel nokitsevad, aga põhimõtteliselt on kõik täiesti valmis. Ateenas polnud sellel ajal veel muru maas ning see ei jõudnudki kunagi maha. Sellega võrreldes on küla väga heas korras. Võistluspaikades ma seetõttu üldse ei kahtlegi.»
Kui Raju on enamasti liikunud vaid olümpiakülas ning Pekingi kesklinna pole veel jõudnud, siis välispress manab silme ette masendava olukorra linna katvast saastest ja vinest.
Linna krooniline reostus, kohati terav segu ehitustolmust, heitgaasidest, tehaste ja elektrijaamade tossust, on korraldajatele valmistanud olümpia eel suurimat peavalu.
Suur osa Pekingi 3,3 miljonist autost saavad liikumiskeelu ning paljud ehitustööd ja tehased on seisatatud lootuses vähendada õhusaastet enne ava-tseremooniat 8. augustil. Raju nii dramaatilist külge ei näinud, kuid tunnistas, et hiinlaste pingutus on suurürituse eduks olnud meeletu.
Kadunud pass
Kõige raskemaks peab Raju kohalikega suhtlemist. «Eks see keelebarjäär on muidugi probleem, sinna pole midagi parata.
Need viis assistenti küll räägivad inglise keelt, aga autojuhid on kõik täiesti umbkeelsed. Pean assistendile väga täpselt ütlema, mis kell ma lähen ja mis kell tulen. Aga kui assistent kaduma läheb, siis mina juhile küll midagi selgeks teha ei suuda,» tunnistas ta.
Olümpiadelegatsiooni juht käis eelmise nädala lõpus lennukiga purjetajate võistluspaigas Qingdaos, kuhu saabus konteiner eestlaste asjadega.
Mees kaotas seal oma passi, mis tekitas kohalike ametnike seas paraja segaduse. «Pool päeva rapsisin konteineris – kinni ja lahti, et tollile asju näidata. Pass võis iga suvaline ajahetk minema lennata. Avastasin alles praktiliselt lennujaamas, et pass on kadunud,» selgitas Raju hoogsalt.
«Loomulikult tekkis seal suur paanika. Hiinas ei lenda ükski välismaalane ilma passita. Kui ma mingi tavaturist oleksin, siis oleks mind tont teab kuhu saadetud. Lennuki peale poleks mind kohe kindlasti lastud.»
Turvalisus on olümpia eel muutunud eriti oluliseks. «Lennujaamas, hoolimata sellest, et see oli siselend, oli ikkagi päris tugev kontroll. Üldse neid turvakontrolle on siin kõvasti,» sõnas Raju.
«Näiteks selle hotelli, kus Jaanson ja Endrekson elama hakkavad, sissepääs on samasugune nagu olümpiaküla oma. Käid kõikidest väravatest ja masinatest läbi – lauskontroll. Olümpiaküla ise on ikka niimoodi turvatud, et kui sul ei ole autos passi kaasas, siis vähe sellest, et sa ei saa olümpiaküla väravast sisse, ei pääse sa selle ligilähedalegi.»
Piinlik täpsus
Olümpial on säärane piinlik täpsus tavaline. «Samas on turvamine nagu mängudel ikka. Ma ei saa öelda, et siin oleks rohkem või vähem sellele mõeldud. Salt Lake Citys jalutasid automaatidega sõjaväelased majade vahel ringi. Siin seda ei näe. Politseinikud jalutavad paarikaupa kõikidel tänavatel, kuid relvastatud korrakaitsjaid pole küll näha.»
Kuigi delegatsiooniliikmetel on õigus ringi liikuda, hoitakse kohalikku elanikkonda olümpialastest eemal.
«Olümpiaküla ümber on turvarajatis ja küla on ikka täitsa omaette. Liin, mis on mõeldud spetsiaalselt võistlustele sõitmiseks, töötab laitmatult, kuid sinna ükski kohalik oma nina naljalt ei topi,» tõdes Raju ning kirjeldas täpsemalt sportlaste elamistingimusi.
«Olen käinud Atlanta, Sydney ja Ateena suveolümpial. Toad on siin kindlasti suuremad. Lifti ei pea ootama, kuna meil on esimesed viis korrust. Täiesti elatav on siin, ei ole häda midagi. Kõrged majad teevad selle küla hästi kompaktseks ja väikeseks. Söögikoht on muidugi meeletu.
Ma arvan, et ligikaudu 5000 inimest mahub sööma ja kõik on olemas.» Mis aga Pekingi keskuses toimub, ei osanud Raju öelda. «Linnas pole ma ringi käinud, nii et üldpildist ei tea ma suurt midagi,» nentis ta.